Clara Schumann
Allikas: Vikipeedia
Clara Josephine Schumann (neiupõlvenimi Wieck; 13. september 1819 Leipzig – 20. mai 1896 Frankfurt Maini ääres) oli saksa romantistlik helilooja ja pianist ning Robert Schumanni abikaasa.
[redigeeri] Biograafia
Clara sai esimesed muusikatunnid oma isalt Friedrich Wieckilt, kes oli klaveriõpetaja. Clara hakkas rääkima üsna hilja: ta ütles oma esimesed sõnad alles 4-5-aastaselt. Musitseerimist alustas ta kaheksa-aastaselt. Esimese klaverikontserdi andis ta üheksaastaselt Leipzigi Gewandhausis. Alates kolmeteistkümnendast eluaastast kuni abieluni saatis teda kontsertidel suur menu.
Aastal 1837 kihlus Clara vastu isa tahtmist Robert Schumanniga. Pärast abielu hülgas isa tütre. Clara jätkas klaverimänguga, ehkki oli alatasa lapseootel – tal oli ühtekokku 8 last, kellest üks suri lapsepõlves.
Aastal 1853 kohtus Schumannidega Johannes Brahms, kelle sõprus Claraga kestis kuni viimase surmani – 1896. Brahms toetas Clarat, kui Robertil olid haigushood – ta oli mitmeid kordi ka isoleeritult vaimuhaiglas.
Clara Schumann mängis peamiselt Bachi, Mozarti ja Beethoveni klaveripalu, harvem ka oma abikaasa ja Brahmsi teoseid.
Pärast Roberti surma 1856 loobus Clara musitseerimisest ja mängis peamiselt oma kadunud abikaasa töid.
Aastail 1878–1892 töötas ta Frankfurdi Hochi Konservatooriumis klaveriõpetajana. Neil aastatel täiustas ta suuresti klaverimängimistehnikat.
Viimase kontserdi esitas Clara aastal 1891.
Ta esines klaveril 1844. aastal ka Tartus.
[redigeeri] Looming
Schumann on suure osa oma loomingust kirjutanud klaverile.
- Klavierkonzert nr. 1 op. 7
- Klaviertrio op. 17
- 3 Romanzen für Violine und Klavier
