Maurice Merleau-Ponty
Allikas: Vikipeedia
Maurice Merleau-Ponty (14. märts 1908 – 4. mai 1961) oli prantsuse filosoof ja fenomenoloog.
Teda mõjutas tugevalt Edmund Husserl. Sageli peetakse teda mõnevõrra ekslikult eksistentsialistiks, sest ta oli lähedalt seotud Jean-Paul Sartre ning Simone de Beauvoiriga, samuti tema heideggerliku olemise kontseptsiooni tõttu.
[redigeeri] Filosoofia
Merleau-Ponty tuntuim teos on "Taju fenomenoloogia" (Phénoménologie de la perception, 1945).
Merleau-Ponty vastandub selles teoses kartesiaanlikule ja ka empiristlikule traditsioonile, mille järgi on mõtlev mina (empirismi puhul: meelemõjutusi vastu võttev mina) filosoofia aluseks, mis matemaatilis-geomeetrilise selguse ja piiritletuse (evidentsuse ja distinktsuse) kriteeriumi kaudu omistab tunnetusele objektiivse või teadusliku sisu. Merleau-Ponty käsitluses ei vasta selline arusaam inimese tavalisele maailmakogemusele ja jätab osad selle võimalused kõrvale kui ebatõelised. Sestap postuleerib ta taju fenomenoloogilise kirjelduse raames kogemuse, mis on seotud eelobjektiivse või eelpredikatiivse valdkonnaga, kus asju kogetakse nende immanentsetes inimlikes seostes ega projitseerita neile tagantjärele geomeetrilisi omadusi või seoseid.
Eelkõige tulevad kartesiaanliku käsitluse puudused välja inimese oma ihu (une corpse propre) tajumise puhul, kus ei tajuta oma organeid ja liikmeid kunagi neutraalsete objektidena, vaid muudes mõistetes. Merleau-Ponty käsitluses määrab inimese ihu konfiguratsioon tema maailma-taju, nt inimese käte tähtsus maailmaga suhestumisel ja nende asetsemine külgedel, silmade horisontaalne paigutus jms iseärasused määravad taju iseloomu.
Vastavalt sellele osutab Merleau-Ponty, et taju pole mitte pelk afektsioonide vastuvõtmine ja nende mõistuslik korrastamine tagantjärele, vaid on püsiv ihuline aktiivsus. Metafüüsilises plaanis põhjendab ta oma hilisemates teostes selle aktiivsuse iseloomu inimese taju-organite lihalise liikuvuse ja maailmaliha vastastikuse läbikäimise kaudu.
Merleau-Ponty on oma arusaamale tajust üles ehitanud ka originaalse kunstikäsitluse, mis keskendub maalikunsti seletamisele ihu perspektiivist.
