Constantinus Suur
Allikas: Vikipeedia
Constantinus I Suur (ladina keeles Constantinus I Maximus; Imperator Cæsar Divi Constantii Flavius Valerius Constantinus Augustus); sünninimi Gaius Flavius Valerius Constantinus; 27. veebruar 272 Naissus – 22. mai 337) oli Vana-Rooma keiser 25. juulist 306 kuni surmani.
Lisanimed: Persicus maximus (312), Germanicus maximus (313), Sarmaticus maximus (313), Britannicus maximus (314?), Adiabenicus maximus (315?), Medicus maximus (315?), Gothicus maximus (315?), Cappadocicus maximus (318), Arabicus maximus (318), Armenicus maximus (318), Dacicus maximus (336).
Ta sündis Constantius I Chloruse pojana ning teenis Diocletianuse ja Galeriuse sõjaväes. Pärast isa surma 306 nimetas väeosa ta Eburacumis (tänapäeval York) augustuseks. Ta võitles edukalt Reini ääres frankide ja alamannidega, hiljem Doonau ääres gootide ja sarmaatidega.
Esialgu olid tema kaaskeisrid Maximilianus, Maximinus ja Valerius Licianus Licinius. Ent ta võttis 310 Maximilianuselt võimu ja alustas pärast Galeriuse surma võitlust ainuvalitsuse eest. Liidus Liciniusega võitis ta 312 Rooma lähedal Mulviuse silla juures Maxentiuse, kes taganemisel Tiberisse uppus, ja saavutas selle võiduga tunnustuse riigi lääneosas. 314 või 316 vallutas ta Liciniuselt suurema osa Balkani poolsaart ning pärast täielikku võitu tema üle 324 haaras võimu kogu riigis.
Constantinus Suure võimuaega märgib Milano edikt (313), mis kuulutas ristiusu legaalseks kogu Rooma riigis.
Rooma impeeriumi arengu seisukohalt oli väga oluline uue pealinna rajamine Konstantinoopolisse (330).
Constantinus Suur suri Nikomedeia lähedal sõjakäigul pärslaste vastu pärast lühiajalist haigust esimese kristliku keisrina: veidi enne surma lasi ta end Caesarea piiskopil Eusebiosel ristida. Ta maeti Konstantinoopolisse Apostlite kirikusse.
