EÜS Põhjala

Allikas: Vikipeedia

Eesti Üliõpilaste Selts Põhjala (lühendatult EÜS Põhjala) on 13. novembril Peterburis 1884 asutatud Eesti üliõpilasorganisatsioon. Selts taasasutati novembris 1989. Tegu on vanima üliõpilaste segaseltsiga Eestis.

Lipukiri: Töö isamaa kasuks!

Sisukord

1 Tegevus
2 Akadeemilisus
3 Vabadus
4 Ajalugu
5 Välislink

[redigeeri] Tegevus

Tänane EÜS Põhjala peaks sobima inimesele (üliõpilasele), kellele meeldib ennast teostada ka väljaspool loengusaale. Seda saab teha lauldes, tantsides või ka teatrit tehes. Pidevalt toimuvad Põhjalas kõikvõimalikel teemadel arutlusõhtud, ettekanded, nii vähem- kui enamtõsised vestlused. Põhjala pakub oma liikmetele võimalust organiseerida mitmeid peo-, tee- ja õlleohtuid, aga ka mistahes muus sobivas vormis üritusi. Põhjalased käivad sageli üheskoos mitmesugustel matkadel, aeg-ajalt toimuvad piknikud, valjasõidud. Traditsioonilised on Seltsi suve- ja talvepaevad. Ettevõtmistest võiks kirjutama jäädagi.

[redigeeri] Akadeemilisus

Põhjalaga liitumine võimaldab huvi korral heita ka sisepilku kirevale ja sündmusterohkele akadeemilisele elule. Kõige enam kujutab EÜS Põhjala endast toredate ja sõbralike inimeste seltskonda, kellele on lisaks mõnusale äraolemisele tahtis ka enese harimine, arendamine ning Eesti elu tundmaõppimine ja selle parandamisele kaasaaitamine. Ega asjata pole EÜS Põhjala lipukirjaks "Töö isamaa kasuks!"

[redigeeri] Vabadus

Erinevalt enamikust akadeemilistest organisatsioonidest ei tee Põhjala olulist vahet oma noor- ja tegevliikmete vahel, samuti ei allutata oma liikmeid karmile korrale, ei sunnita neid kindlal viisil mõtlema või riietuma. Olles selts, on Põhjala silmatorkavalt vabameelne ning isikukeskne. Seltsi liikmete arvamust alla ei suruta, pigem lausa ootame kõigilt selle olemasolu. Vägisi liikmeid Põhjala poolt millekski ei sunnita. Esimestest päevadest on liikmel võimalik seltsielu kujundada oma näo järgi ja teisi liikmeid oma kogemustega rikastada.

[redigeeri] Ajalugu

[redigeeri] Algusaastad

EÜS Põhjala loeb oma alguseks 13. novembrit 1884., mil 12 eesti üliõpilast moodustasid Peterburis "Sõprade Salgakese". Ühenduse põhieesmärkideks said eesti kultuuri edendamine ning rahvusliku meelsuse säilitamine oma liikmete hulgas. Ametlikku kinnitust tsaarivõimudelt ei õnnestunud saada ning sõpruskond tegutses salaja kuni 1889. aastani. Illegaalsuse tõttu oli raskendatud uute liikmete vastuvõtt, samuti oli takistavaks teguriks korraldus, mis keelas ülikooliga samast õpperingkonnast pärit üliopilaste immatrikuleerimise. Seetõttu vaibuski kogu tegevus 1889. aastal, kui suurem osa sõpruskonna liikmeid ülikooli lõpetas.

[redigeeri] Areng

1890.aastast pääses jälle rohkem eesti üliõpilasi Peterburi õppima. Neevalinna jäänud salgakese liikmed koondusid Peterburi Eesti Heategeva Seltsi juurde, moodustades aja jooksul selle agarama liikmeskonna.

26. novembril 1897. aastal moodustati Peterburi Eesti Üliopilaste Selts, kuid ka selle põhikirja ei õnnestunud registreerida. Niisiis tegutseti salaja, kuid isamaaliste aadete jargi edasi kuni mässulise 1905. aastani. Sealt alates hakkas üha olulisemat osa etendama Seltsi radikaalsem tiib kes nõudis näiteks ka madalama astme õppeasutuste õpilaste vastuvõtmist Seltsi. Rahvusliku suuna pooldajate ainsaks valjapääsuks näis olevat Seltsi ametlik registreerimine. Kuna üliõpilaste organisatsiooni registreerimine polnud võimalik, taotleti luba tegutseda vilistlaste organisatsioonina Eesti Üliopilaste Abiandmise Seltsi nime all. Kauaoodatud kinnitus saabus 3. novembril 1909. Legaalse organisatsiooni eeliste kasutamiseks otsustas sellega liituda Peterburi Eesti Üliopilaste Selts in corpore. Lahkhelid olid siiski vältimatud ning nii lahkusid radikaalse suuna pooldajad aja jooksul. Abiandmise Seltsi tegevus hakkas kulgema "Sõbrade Salgakese" pohimõtete jargi.

[redigeeri] EÜS Põhjala

3. märtsil 1913 kerkis üles Abiandmise Seltsi nime muutmise küsimus, uueks nimeks sai EÜS Põhjala. Nädal hiljem toimus ka järjekordne pereheitmine. Lahkusid 12 liiget, kes polnud rahul Seltsi vaba korraga ning hiljem asutasid korporatsioon Rotalia.

[redigeeri] 1916 - 1940

Aktiivne elu kestis Põhjalas kuni 1916. aasta kevadeni. Siis arvati mobilisatsiooni alla meesüliõpilased, kes olid sunnitud õppetoo poolei jätma. Järelejäänud naisliikmed sõitsid enamasti Eestisse. Suurem osa Peterburist kodumaale naasnud põhjalasi asus elama Tallinna ning nii asutati 7. jaanuaril 1918 Tallinna Osakond. Põhimõtteline nõusolek Seltsi juhatuselt Peterburis oli saadud ning märtsis tunnustas sealne peakoosolek Tallinna Osakonda Seltsi organiseerijana kodumaal.

Saksa okupatsiooni ajal tegutses lühikest aega ka osakond Narvas. Tolleaegse "Eesti Päevalehe" toimetus koosnes suures osas põhjalastest, kes hoidsid sidet Eesti ning selle välisdelegatsiooni vahel. Põhjalased alustasid ka Narva Kaitseliidu loomist, mis võttis vastu venelaste esimesed rünnakud.

Vabadussõja tõttu kulus aega, enne kui põhjalased hakkasid koonduma õpinguteks Tartusse. Selts registreeriti alles 1920. aastal. Raskeks osutusid ka sisulised ümberkorraldused. Peterburis oli Põhjala eelkõige eesti keele ja rahvusliku meelsuse säilitaja, muutunud olukord nõudis eesmärkide ja meetodite ümberkorraldamist. See protsess kestis 1920ndate lõpuni, näiteks kodukorda ei kinnitatud kohe, vaid see kujunes välja aja jooksul. Tulemuseks oli omalaadne organisatsioonivorm, mille traditsioonid tulenesid Peterburist, kuid põhieesmärgiks sai oma liikmete kasvatamine, mis oli alati olnud omane Tartu üliõpilasorganisatsioonidele.

Kasvatussüsteemis oli põhirõhk n.õ klubilisel tegevusel, millele alles hiljem ning vaid korra nädalas lisandus teistes organisatsioonides tavaline referaatkoosolek.

Eriliselt rõhutati liikmete individuaalsust, näiteks ei piiratud kuigivõrd liikmete tegevust väljaspool organisatsiooni. Tartu olud tingisid ka teise tähtsa muudatuse, nimelt meesseltsiks muutumise. 1924. aastal otsustati naisliikmete vastuvõtmine lõpetada, allesjäänud siirdusid aja jooksul vilistlaskokku.

1940. aastal kuulus Põhjalasse ( Tartu ning Tallinna osakonnad, vilistlaskogu) 365 liiget.

[redigeeri] Pagulus

Segastel 1940ndail pääses pohjalasi Läände umbes sadakonna inimese jagu. Põhjalaste pääsemine Rootsi ning edasine paiknemine maailmas on üleüldiselt väga sarnane kõikide väliseestlaste saatusega. Kodumaale jaanute vaheline side jäi tugevaks: jätkati tegevust salaja, käidi omavahel koos ning tähistati Seltsi tähtpäevi.

Aastateks jäi Selts paguluses piirduma senise liikmeskonnaga. Koondised asutati ametlikult suhteliselt hilja, alles 1950ndate alguses, moodustati koondistevaheline Keskjuhatus asukohaga Rootsis. Noorliikmeid hakati vastu võtma alles sama kümnendi lõpul. Kohe kerkis üles ka segaseltsi küsimus ning 1960ndail Rootsi Koondis alustaski naisliikmete vastuvõttu.