Ingerisoomlased

Allikas: Vikipeedia

Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

Vajab toimetamist

Nimetused

Ingerisoomlaste endanimetuseks on inkeriläinen, alates 19. sajandist ka Inkerin suomalainen. Etnonüüm on ilmselt tuletatud soomekeelsest hüdronüümist Inkere (vene k Ižora, Neeva vasakpoolne lisajõgi). Võimalik, et viimane on seotud läänemeresoome naisenimega Inkeri. Soomes arvatakse üldiselt ingerisoomlaste hulka ka isurid. Venemaal ja Eestis peetakse isureid eraldi etniliseks rühmaks. Ingerisoomlased on kasutanud ka piirkondlikke enesenimetusi äyrämöiset ja savakot. On küsitav, kas ingerisoomlasi saab pidada iseseisvaks etniliseks rühmaks. Pigem on tegemist soomlaste regionaalse alajaotusega.

Asuala

Ingerisoomlaste ajalooliseks asualaks on Narva jõest Neeva ja Laadogani ulatuv Ingerimaa, mis tänapäeval moodustab Leningradi oblasti lääneosa. Alates II maailmasõjast elab ingerisoomlasi ka mujal Venemaal, samuti Soomes, Eestis, Rootsis jm.

Arvukus

Ingerisoomlaste arvukuse jälgimise teeb keeruliseks see, et peale 1926. aastat arvati nad NSV Liidu rahvaloendustel muude soomlaste hulka. 1989. aasta andmeil elas Venemaa Föderatsioonis 47 102 soomlast, neist 5469 elas Leningradis ja 11 833 Leningradi oblastis.1 2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 34050 soomlast, neist 314 nimetasid end ingerisoomlasteks. Peterburis oli soomlasi 3980 (sh 71 ingerisoomlast) ja Leningradi oblastis 7930 (sh 35 ingerisoomlast).2 On selge, et paljud ingerisoome juurtega inimesed ei erista end teistest soomlastest, ent nende osakaal jääb teadmata. Soomlaste arv Peterburis ja Leningradi oblastis on eelmise rahvaloendusega võrreldes tublisti langenud, põhjusteks ilmselt väljaränd Soome, venestumine ja demograafiline kriis.

Ajalugu

Ingerisoomlased kui etniline kooslus tekkis 17. sajandi algul. 1617. aastal liideti Ingerimaa Stolbovo rahulepingu alusel Rootsiga ning suur osa seni Venemaale kuulunud piirkonna õigeusklikke asukaid (sh vadjalasi ja isureid) pages luteri usu pealesurumise eest Venemaa siseosadesse. Tühjaks jäänud küladesse asustati luteriusulisi talupoegi peamiselt Savost (savakot) ja Karjala kannaselt, Äyräpää ja Säkkijärvi kihelkonnast (äyrämöiset). 17. sajandi lõpuks moodustasid luteriusulised ingerisoomlased juba pea kolmveerandi Ingerimaa elanikkonnast. Põhjasõjaga läks Ingerimaa taas Venemaa koosseisu. 1703 rajati Neeva suudmesse impeeriumi uus pealinn Peterburi, mis muutis kardinaalselt piirkonna geopoliitilist kliimat. Suurlinna rajamisega kaasnes venelaste sissevool, eriti Ingerimaa idaossa. 1848. aastal loendas P. von Köppen Ingerimaal 29 243 äyrämöist ja 43 080 savakot ehk kokku 72 323 ingerisoomlast. Luteriusulised ingerisoomlased panid venestumisele palju paremini vastu kui vadjalased ja isurid. Neid eraldas venelastest usk. Neil oli oma kirik, koolivõrk ja soomekeelne kirjasõna. Segaabielud venelastega olid haruldased. Pärisorjuse kaotamine (1861) mõjus ingerisoomlastele hästi, nende sotsiaalne mobiilsus kasvas. 19. sajandi II poolel hakkasid ingerisoomlaste vastu huvi tundma Soome keeleteadlased ja folkloristid, Ingerimaalt koguti palju arhailist soome (karjala) rahvaluulet ning see aitas tõsta ingerisoomlaste etnilist iseteadvust. Ingerisoomlased sattusid soome rahvusluse mõjuvälja. Neid haaras seltsiliikumine. 1899 toimus Skuoritsas I Ingeri laulupidu. 1897. aasta andmeil oli ingerisoomlasi 130 413.

Pärast Vene tsaaririigi kokkuvarisemist hellitati ka ingerisoomlaste seas lootusi iseseisvusest (ühinemisest Soomega) või vähemalt autonoomiast. Vabadussõjast võttis Eesti poolel osa kaks ingeri pataljoni. Tartu rahuga (2.2.1920) läks Ingerimaa lääneserv Eesti Vabariigi koosseisu (nn Eesti Ingeri). Ülejäänu jäi bolševistliku Venemaa kontrolli alla, ingerisoomlastele lubati autonoomiat.

1926. aasta andmeil elas NSV Liidus 114 831 “Leningradi soomlast”, s.o ingerisoomlast. 1920. aastail hakati Ingerimaal looma ingerisoome rahvuskülanõukogusid (1936. aastaks oli neid 54) ning 1928 loodi Toksovo (Kuivaisi) rahvusrajoon. Kohalikus asjaajamises ja koolides kasutati soome keelt, Leningradis ja Petroskois ilmusid sajad soomekeelsed raamatud, samuti ajalehed. Olid isegi soomekeelsed raadiosaated. Põllumajanduse kollektiviseerimisega kaasnenud küüditamised tabasid ingerisoomlasi üsna rängalt, sest nende majapidamised olid keskmisest jõukamad. 1932 suleti usuvastase võitluse käigus luteri kirikud. 1935-36 tabas ingerisoomlasi uus küüditamislaine – vaenulikuna tajutud Soome piiriga külgnevad alad puhastati etniliselt ebausaldusväärsest rahvastikust. Küüditatud saadeti Siberisse ja Kaug-Põhja. 1937 lõpetati soomekeelne kultuuri- ja seltsielu, 1939 likvideeriti Toksovo rahvusrajoon. Selleks ajaks oli tapetud, vangistatud ja küüditatud u 50 000 ingerisoomlast. Autonoomial oli lõpp.

II maailmasõja ajal oli Ingerimaa idaosa aastaid sõjatandriks (Leningradi blokaad) ning ülejäänu rinde tagalaks. Nõukogude pool evakueeris üle 20 000 blokaadirõngasse jäänud ingerisoomlase Siberisse. Sõja lõppfaasis evakueeriti Ingerimaalt Paldiski kaudu Soome umbes 63 000 inimest, valdavalt ingerisoomlased. Ent vastavalt rahulepingule oli Soome sunnitud ingerisoomlased kui NSV Liidu kodanikud Moskvale välja andma. Osa ingerisoomlasi suutis põgeneda Rootsi, ent umbes 56 000 saadeti tagasi NSV Liitu. Naasjatel ei lubatud asuda oma kodukohta, vaid asustati laiali Sise-Venemaale. Tühjenenud ingerisoome külad asustati venekeelse elanikkonnaga. Pärast Stalini surma võisid ingerisoomlased oma väljasaatmispaikadest tasapisi lahkuda. Paljud neist asusid Leningradi, Karjalasse ja Eestisse.

Koos NSV Liidu lagunemisega algas ingerisoomlaste taassünd. 1989 asutati Ingerisoome kultuuriselts, Puškinos (endine Tsarskoje Selo) peeti soomekeelseid jumalateenistusi juba 1977. aastast.3 Peterburis ja Leningradi oblastis hakkas tegutsema Inkerin Liitto, liidreiks Vladimir Kokko ja Aleksanteri Kirjanen, sihiks ingerisoome renessanss Ingerimaal. Samas on paljud ingerisoome päritolu inimesed nii Venemaalt kui Eestist asunud ümber Soome. Osa neist on venestunud ega püüagi Soome ühiskonda lõimuda, küll aga tarbivad selle hüvesid.

Elatusalad

Ingerisoomlaste peamiseks traditsiooniliseks elatusalaks on põllumajandus. Tänuväärseks turuks on olnud Peterburi. 20. sajandi jooksul on ingerisoome traditsiooniline ühiskond laiali paisatud ning ingerisoomlased teenivad elatist väga erinevatel elualadel.

Usund

Ingerisoomlased on traditsiooniliselt luterlased. Luterlus on olnud nende etnilise identiteedi teljeks. Kristluse eelse usundi elemente ingerisoomlaste juures eriti säilinud pole. 20. sajandi vältel on levinud ateism, sajandi lõpul ka nn uususundid.