Johann Voldemar Jannsen

Allikas: Vikipeedia

Johann Voldemar Jannsen (16. mai 1819 – 13. juuli 1890) oli eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise juhte.

Jannsen sündis Vana-Vändra vallas. Ta töötas nii kantori, hiljem ka köstri ja alates aastast 1838 koolmeistrina Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis. 1850 kolis Pärnusse, kus kuni 1863. aastani oli Pärnu Ülejõe vallakooli õpetaja. Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega. Kokku sisaldasid tema kolm avaldatud teost kokku 1003 laulu koos viisidega, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. Et hõlbustada laulukooride tööd, andis Jannsen 1860. aastal välja ka ilmalike laulude kogu "Eesti Laulik". Tema loomingus on siiski peamised küla- ja ajalooainelised jutud.

1857. aastal asutas Jannsen esimese regulaarselt ilmuva eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees (originaalis "Perno Postimees ehk Näddalileht"), mis ilmus Pärnus aastatel 1857–1886. Lisaks "Postipapale" aitas lehe ilmumisele ka kaasa F.W. Borm. Jannsen toimetas Pärnu Postimeest aastatel 1857 – 1863. Ajaleht väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta. Pärnu Postimehe esimese numbri avaluuletuses pöördus Johann Voldemar Jannsen esmakordselt senise "maarahva" asemel "Eesti rahva" poole, olles üks esimesi haritud eestlasi, kes julges oma rahvaga ühtekuuluvust niivõrd julgelt tunnistada. Jannsen kasutas "Perno Postimehes" uut kirjastiili, aidates kaasa selle ülemaalisele levikule.

Koos "eesti rahva" nimetuse kasutuselevõtuga õhutas Jannsen ühtlasi ka vanade rahvalaulude ja -kommete põlistamist.

1863. aastal asus Jannsen elama Tartusse, kus hakkas välja andma uut ajalehte "Eesti Postimees", mille sisu oli sarnane "Perno Postimehega". Aja jooksul jäid tema seisukohad aga enamiku rahvuslaste arvates liialt alalhoidlikuks ning võimudepoolseid piiranguid kartes sulges Jannsen oma leheveerud rahvusradikaalidele, eestkätt Carl Robert Jakobsonile, aga ka Jakob Hurdale.

Mõni kuu enne esimest laulupidu (1869) ilmus Jannsenilt "Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo-Laulud". Tuntud on ka isamaalaulud: "Eesti vennad laulgem rõõmsast", "Minu kallis isamaja" ning "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Viimane laul koos soome helilooja Paciuse viisiga on Eesti hümniks. Esimese üldlaulupeo ajal nimetasid sakslased Jannsenit enda kõige kurjemaks vaenlaseks.

Jannseni tegevuse tippajaks oligi rahvusliku ärkamisaja esimene pool ehk 1860. aastad ning 1870. aastate algus: 1865. aastal asutas ta Tartusse laulu- ja mänguseltsi Vanemuine, kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid; 1869 aastal organiseeris esimese eesti üldlaulupeo; 1870 aastal pani aluse Tartu Eesti Põllumeeste Seltsile; 1869 andis välja "Eesti Postimehe" lisana "Eesti Põllomees" – esimene eestikeelne põllundusajakiri, mille toimetamisel oli suuresti abiks tema tütar Lydia Koidula.

Perekond Jannseni kodu muutus tolleaegse haritlaskonna üheks peamiseks kooskäimise kohaks. Lisaks Carl Robert Jakobsonile ja Jakob Hurdale võis seal kohata ka eesti kultuuri huvilisi Soomest ja Ungarist.

1880. aastal jäi Jannsen halvatuks, ta suri kümme aastat hiljem 13. juulil 1890 Tartus.

19. sajandi teisel poolel levinud teooria, mille kohaselt Jannsen oli sakslaste poolt ära ostetud, et ta oma ajalehes "Eesti Postimees" kirjutaks sakslastele meelepärast juttu, leidis hiljem ka kinnitust: Voldemar Miller leidis Balti aadli arhiivist materjale regulaarsete toetussummade maksmise kohta "Eesti Postimehele". Jannsen püüdis rahvuslikku liikumist ja baltisakslasi lepitada, ent 1870. aastate Eestis polnud see ilmselt enam võimalik. Nii jäi talle külge eestlaste reeturi maine, mida ilmselt tegelikult ei väärinud.

Jannsenite perekonna maja Tartus Tiigi tänaval hävis II Maailmasõjas, kuid säilinud on nende aeda istutatud "Koidula tamm".

[redigeeri] Kirjandus

• Voldemar Miller, "Eestikeelne ajakirjandus baltisakslaste teenistuses" (esmakordselt esitatud dokumendid Jannseni ja rüütelkondade suhete kohta), esmatrükk: Eesti Kirjandus 1940, nr. 8 ja Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr. 1; uustrükk V. Milleri artiklikogus "Minevikust tulevikku", Eesti Raamat 1972, lk. 7–42
• Eesti kirjanduse ajalugu, II köide. XIX sajandi teine pool. Toimetanud Endel Nirk. Eesti Raamat, Tallinn 1966, lk. 128–157 (peatüki autor Maie Kalda)
• Malle Salupere, „J. V. Jannsen pietismi ja sotsialismi vahel“ – Keel ja Kirjandus 1999, nr. 12, lk. 851-864
• Vello Paatsi, "Kas Jannsen oli ostetav?" – Keel ja Kirjandus 2001, nr. 5, lk. 312–323
• Malle Salupere, „J. V. Jannseni tähendus ja tegevus tema ajas“ (poliitiline situatsioon ja küsimus “müüdavusest”) – Keel ja Kirjandus 2001, nr. 11, lk. 765–777 ja nr. 12, lk. 853–867
• Aarne Vinkel, "J. V. Jannseni saatusest eesti kirjandusloos" – A. Vinkeli artiklikogumikus "Viimased vaod". Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn 2002, lk. 168–178
• Malle Salupere, "Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis". Tänapäev, Tallinn 2006, 368 lk.
• Mart Laar, "Jannseni pikk lahkumine" – Looming 2006, nr. 10, lk. 1557–71