Arutelu:Juhan Viiding
Allikas: Vikipeedia
Auhindade puhul tuleks linkida auhinna täpsele nimetusele.
Tema ema oli Linda Viiding, kuid ma ei ole absoluutselt kindel, et kõik lapsed olid ühised.
Juhani tütar on Elo Vee.
Minu teada ta lõikas endal vannis veenid läbi. Kas tõesti on mingeid muid versioone? Andres 07:58, 9 May 2005 (UTC)
Toimetasin. Enesetapp muidugi (kyll mitte vannis, aga veenid, jah). Ühiseid lapsi oli Linda Viidingul (sünd. Laarman) ja Paul Viidingul minu teada vaid kaks: Mari ja Juhan. Mari (Juhani õde) abiellus Andres Tarandiga ning nende lapsed on Indrek ja Kaarel Tarand. Juhani naine (Riina) on Kaljo Kiisa tütar. Juhani ja Riina tütar Elo Viiding avaldas oma esimesed luulekogud pseudonyymi all "Elo Vee"; hiljem on ta hakanud kasutama nime "Elo Viiding". --Lulu 08:19, 9 May 2005 (UTC)
Järgnev sisu on pärit kustutatud leheküljelt ning tuleb artikli praeguse sisuga kokku sulatada.
--oblige 5. juuli 2006, kell 10.13 (UTC)
[redigeeri] JUHAN VIIDING
1948-1995
Elulugu Juhan Viiding sündis Tallinnas kirjanik Paul Viidingu perekonnas. Põhihariduse omandas ta mitmetes koolides, keskhariduse töölisnoorte keskkoolis. Aastatel 1968-1972 õppis Viiding Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti erialal V. Panso käe all. Viidingut võib pidada nii näitlejaks, lavastajaks kui luuletajaks. Juhan Viidingu tütar Elo Viiding (pseudonüüm Elo Vee) on samuti kirjanik. J. Viiding tegi enesetapu 1995. aastal. Sümboolsed selles osas on tema 1975. aastal kirjutatud read: „Aeglast enesetappu ei anna ma iial endale andeks. See, mis ma ütlesin, olgu mu elu, truuduse vandeks.”
Juhan Viiding teatrimaailmas Viiding töötas 23 aastat Tallinna Draamateatris näitlejana. Talle omistati 1977. ja 1978. aastal Ants Lauteri nimelised näitlejapreemiad ja 1980. aastal ENSV teenelise kunstniku aunimetus. Tema suurrollideks jäid nimiosad näidendites „Hamlet” ja „Peer Gynt”. Ta lavastas koos näitleja Tõnis Rätsepaga näidendi „Olevused” ja mitu luulekava lavale.
Juhan Viiding luuletajana Tema luulelooming jaguneb selgelt kahe perioodi vahel: 1) kuni 1978. aastani pseudonüümi Jüri Üdi all ilmunud luuletused; 2) alates 1978. aastast Juhan Viidingu nime all ilmunud luuletused.
Jüri Üdi debüteeris koos noorluuletajate Toomas Liivi, Johnny B. Isotamme ja Joel Sangaga ühiskogus „Närvitrükk” (1971). Sellele järgnesid luulekogud „Detsember”, „Käekäik”, „Selges eesti keeles” ja „Armastuskirjad”.
Pseudonüümi valiku kohta on Viiding öelnud, et valis teadlikult sellise, mis üldsust ärritaks. Nii kõlaliselt kui tähenduslikult pidas ta seda enese jaoks sümboolseks pseudonüümiks (üdini märg, üdini põhjalik, üdini poeet).
Jüri Üdi luulet saab pidada „peiariluuleks”, narriluuleks. Selles nähakse maailma läbi koomika ja groteski, kus reaalsus põimub sageli fantastikaga. Üdi võteteks olid sõnamängulisus, keele- ja sõnade väärkasutus, kontrastide, absurdi ja iroonia kasutamine. Sel perioodil kirjutas Viiding riimilist luulet.
Jüri Üdi luulega tekkis eesti luulesse mõiste „üdilikkus” – Üdi luulestiili järgimine ja jäljendamine. 1978. aastal ilmus luulekogu „Ma olin Jüri Üdi” Juhan Viidingu nime all. Nimemuutusega muutub ka luuletuste meeleolu. Koomika ja peiarlus asendub õpetlikkuse, mõtlikkuse ja olemishirmuga. Luule muutub hamletlikuks, luuletaja tajub üha enam vastutust elu ees. 1978. aasta kogule järgnesid veel kolm: „Elulootus”, „Tänan ja palun”, „Osa”. Oma tunnete ja elufilosoofia väljendamiseks leiab Viiding parima olevat vabavärsi. Kuid liigselt teravdunud vastutustunne ja elu olemuse üle mõtisklemine muutus ta ülemäära nõudlikuks nii enda kui teiste suhtes, see viis omakorda sisekonfliktini, millest ei olnud väljapääsu. Tutvu: J. Üdi luuletusega „Suveteater” ja J. Viidingu luuletusega „Tuleb ette vaevalisi tunde”.
Andres 5. juuli 2006, kell 11.20 (UTC)
