Karl VII (Saksa-Rooma keiser)
Allikas: Vikipeedia
Karl VII Wittelsbach (6. august 1697 Brüssel – 20. jaanuar 1745 München) oli Baieri kuurvürst (Karl Albrecht) alates 1726 ning Saksa-Rooma keiser alates 1742 kuni surmani.
Ta oli üks Habsburgide oponente ning kui keiser Karl VI suri, keeldus ta pragmaatilist sanktsiooni tunnustamast ning põhjustas koos Friedrich Suurega Austria pärilussõja. Et Habsburgide dünastia meesliin oli lõppenud, siis puudus Saksa-Rooma troonile ka seaduslik pretendent ning kuurvürstid keeldusid Maria Theresia meest Franz Stephanit keisriks valimast. Selle asemel valisid nad keisriks Baieri valitseja, kes oli end juba kuulutanud ka Böömi kuningaks, kuna oli vallutanud koos Friedrich II-ga Praha. Karlile andis täiendava põhjuse trooni küsida see, et tema naine Marie Amalie oli Leopold I lapselaps. 24. jaanuaril 1742 kroonis Karli vend Klemens August, kes oli Kölni peapiiskop ja kuurvürst, Karli isiklikult Saksa-Rooma keisriks. Samas hoidsid aga Austria väed enda käes enamikku Baierit, nii et tegelikult oli Karl VII keiser ilma riigita. Tema kohta käis ka toonane anekdoot, et varem oli Karl käitunud deviisi järgi: "Caesar aut nihil" ("Keiser või mitte midagi!"), kuid keisriks saades oli ta nii keiser kui ka mitte midagi. Pärast tema surma läks keisritroon ikkagi Franz Stephanile ning hiljem Habsburgidele-Lotringitele.
| Eelnev: Karl VI |
Saksa-Rooma keiser 1742–1745 |
Järgnev: Franz I Stephan |
| Eelnev: Maximilian II |
Baieri hertsog 1726-1745 |
Järgnev: Maximilian III |
