Pärnu Eliisabeti kirik
Allikas: Vikipeedia
Pärnu Eliisabeti kirik on kirik Pärnu linnas Nikolai tänav 22.
Kirik kuulub Teeliste kirikute nimekirja.
Sisukord |
[redigeeri] Eellugu
1251. aastal valmis Pärnu esimene suur kirik praeguse Vana-Pärnu kalmistu kohal: Püha Tooma nime kandev toomkirik, mis hävis sõjas. Keskajast peale kõrgus Pärnu jõe kaldal siinsetest seni kõige pikema ajalooga Nikolai (Niguliste, meremeeste kaitsepühaku Nikolause) kirik.
Jäänud sõdade tulemusel 16. sajandiks ainsaks, sai sellest peakirik. 1526–1582 peeti siin luterlikke jumalateenistusi. Vastureformatsiooni käigus anti kirik katoliiklastele.
17. sajandist alates kuulus pühakoda eelkõige saksa luterlastele, ka rootsi ja mitu korda eesti kogudustele, kui see abi vajas. Nikolai kirik põles septembris 1944 ja hävis lõplikult pärast Teist maailmasõda.
[redigeeri] Eliisabeti kiriku saamislugu
1741 andis Vene keisrinna Jelisaveta käsu eraldada riigikassast 8000 rubla uue luterliku kiriku ehitamiseks Pärnusse. Valitsejannalt päris senine eesti Jaani kogudus endale ja pühakojale uue piiblinime - Eliisabet. 25. juunil 1744 pandi nurgakivi, ehitajaks oli Riia meister Wülborn.
Nupp ja vaskne kukk seati maakivist kiriku tornitippu 27. märtsil 1747. Sama aasta 11. septembril võttis raad meistrilt töö vastu. Neid sündmusi märgib peaukse kohal seisev Anno 1747. Sisetööd kestsid veel edasi ja kirik pühitseti 29. märtsil 1750.
100 aastat hiljem, 10. septembril 1850 tähistati taas suure siseremondi lõppemist. Kirikusse paigaldati uus altar ja kantsel. Septembris 1854 pandi üles altarimaal, mille autor on hollandlane van der Kann.
1893. aasta kevadest sügiseni valmis G. Darmeri juhtimisel uus telliskividest tiibhoone. Ühtlasi remonditi vana osa, põrand, muretseti uued pingid, ehitati ümber rõdud. Nii-öelda uus kirik pühitseti 19. oktoobril 1893.
Orelirõdu sai oma tänapäevase kuju 1928 seoses uue oreli ehitamisega. Kirikut valgustavad ajaloolised lühtrid. Uues tiivas kannavad nad aastaarve 1674 (rippunud juba Jaani kirikus) ja 1750 (kingitus pühitsemise päevaks), peakäigus 1893 – kõik kolm kingiti juurdeehituse valmimise auks, kaks väiksemat Nikolai koguduse ja suur lauluselts "Endla" poolt.
Altari kõrvale seina on müüritud Wilhelm Gabriel Wagneri hauaplaat. Hingekarjane suri 1757 ja maeti altari alla. Tekst ütleb: "Õiged tulevad oma Õnnistegija juurde".
Tornikelladest on üks valatud Peterburis 1824, teine 1857.
Viimases sõjas kannatada saanud katus vahetati 1991. aastal. 1992 sai kirik tagasi algsed värvid: rootsipunane ja ookerkollane.
19. oktoobril 1993 pandi nurgakivi kiriku abihoonele. Hoone projekteeris arhitekt Ra Luhse ja ehitas AS Tekso. Abihoone valmis ja pühitseti 1995. Sama aasta sügisel lõppes ka ligi aasta kestnud suur siseremont. Parandati kiriku lagi ja värviti kirikusaal. Värvilahenduse kujundas Teddy Böckler. 1997 vahetati elektrisüsteem ja paigaldati elektriküte.
[redigeeri] Orelist
Esimese oreli ehitas kirikusse Paide meister Thal aastal 1845. Orelil oli 1 manuaal, pedaal ja 11 registrit. Pill teenis 83 aastat, elas üle 6 õpetajat ja 7 köstrit. Viimast korda mängis orel organist E. Soodla käe all 9. septembril 1928. Lahkumiskoraaliks oli "Üks kindel linn ja varjupaik".
Uuest orelist oli puudust tuntud aastakümneid, iseäranis pärast kiriku suure juurdeehituse valmimist 1893. 1927. aastal selgus, et kiriku küttesüsteemi ehitamisest jääb raha üle. Koguduse üldkoosolek otsustas tellida uue oreli. Õpetaja August Grünbergi eestvedamisel ja paljude annetajate toetusel saadi kokku 24 000 krooni.
Uue oreli ehitas firma Kolbe & Durejs (Dury) Riiast. Orelimeister Herbert Kolbet tunti Pärnus tema isa kaudu, kes oli olnud Pärnu Nikolai kiriku õpetaja. Tellimuse täitmisele kulus veidi üle aasta. Uus orel pühitseti surnute mälestuspühal, 25. novembril 1928. Sama päeva pärastlõunal mängis orelikunstnik Paul Presnikoff (Indra) Tallinnast esimese orelikontserdi.
Oreli dispositsiooni ehk registrite valiku koostas tollane Tartu Ülikooli kiriku organist Otto Freymuth, järgides 20. sajandi alguses mõjule pääsenud oreliuuendusliikumise põhimõtteid. Tegemist on kompromissoreliga: klassikaline dispositsioon ja pneumaatiline traktuur, mis eeldati rahuldavat nii vana kui uue muusika nõudmisi.
Orelil on kolm manuaali ja pedaal, registreid on 47 (3 transmissioonregistrit), vilesid 3021, minimaalselt keelpillikõlalisi labiaalregistreid. Manuaalidel on kõlaline isikupära (I – printsipiaalid, II – flöödid, III – alivoodid), tuulesurve mõõdukas, mensuurid laiad.
Et muusikale ja kõlale veel suuremat tähelepanu juhtida, on prospekt ilma igasuguste kaunistusteta ja ainsaks kujunduselemendiks on tavalised oreliviled. Orel on tehniliselt laitmatu ja üks paremaid kontsertpille Eestis.
2001. aastal toimus oreli kapitaalremont ja orel pühitseti taas 25. novembril 2001.
