Sölkupid

Allikas: Vikipeedia

Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

Vajab toimetamist

Etnonüüm

Põhjapoolsete sölkuppide üks enesenimetusi, mis on tänaseks kujunenud üldiseks ja ametlikuks, lähtub “inimese” tähistusest: söl’kup ja šöl’kup (söl’ ’taiga’, kup ’inimene’). Lõunapoolsed sölkupid on end nimetanud erinevate (nt tšumõlkup, süssekum, taigul) nimedega ning alles viimastel aastakümnetel on nad kasutusele võtnud nimetuse “sölkup”.

Asuala

Sölkupid elavad kahes eraldi piirkonnas: Lõunapoolsed Obi lisajõgede (Tõm, Ket, Parabel, Vasjugan, Tšaja, Tšulõm) äärsetel aladel (valdavalt Tomski oblastis). Põhjapoolsed aga Tazi ja Jenissei äärset piirkonda, mis kuulub Jamali-Neenetsi ja Handi-Mansi autonoomsesse ringkonda ja Krasnojarski kraisse.

Rahvaarv

1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli sölkuppe 3612. Nõukogude Liidu rahvaloenduse etniliste gruppide andmetesse peab suhtuma ettevaatusega: näiteks sölkuppide seas oli tavaline lasta end kirja panna venelase või handi või mingi muu rahvuse esindajana (Nagy 2002: 225). Siiski on ka neid, kes 1980. aastate lõpuks, mil oma rahvuse häbenemine oli veidi taandunud, lasid põlisrahvastele määratud toetuste ootuses end nimetada sölkupiks (Sobanski 2001: 177). Florian Sobanski hinnangul (2001: 171) on põhjasölkuppe umbes 1900 ja kesk- ning lõunasölkuppe kokku umbes 1600.

Keel

Sölkupid räägivad samojeedi lõunarühma kuuluvat keelt. See on ainuke keel, mis on säilinud sellest rühmast, teised nagu näiteks motori ja kamassi keel on tänaseks hääbunud (vastavalt 19. saj keskel ja 20. saj lõpus).

Murdeerinevused on väga suured. Lingvistid jagavad need enamasti kolmeks murdeks: põhja- (Taz), kesk- (Tõm), lõunamurded (Ket), mille rääkijad üksteist hästi ei mõista tulenevalt asustusala hajususest. Osa teadlasi peab neid murdeid eraldi keelteks (Janhunen 1993).

Eri murdeid kõnelevad inimesed kasutavad omavahelises suhtluses vene keelt. Tänaseks on sölkupi keele kõnelejad seal valdavalt üle 60-aastased, kes ei anna edasi oma keelt lastele; pealegi astuvad nooremad suuremalt jaolt segaabieludesse, kus suheldakse vene keeles.

Koolis - nii vähe kui ka sölkupi keelt õpetatakse - on õpetatud põhjamurret, kuivõrd see on valitud sölkupi kirjakeele aluseks ja seda õpivad pedagoogid kõrgkoolis. Alles viimasel kümnel aastal on alustatud lõunamurdelise kirjakeele loomist (Toulouze 1999: 78).

1879 kirjutas misjonär Grigorevski Narõmi sölkuppidele aabitsa, mis on esimene samojeedi keeltes välja antud raamat. Siiski ei leidnud see kasutamist hariduspraktikas (Helimski 1983: 7).

Ajalugu

Venemaa vallutustega Siberis 16. sajandil sattusid teiste kohalike põliselanike seas ka sölkupid tihedamasse kontakti venelastega. Koos tatari khaani Kutšumiga astus Pegaja Orda sölkupist “vürst” vastu venelastele, kuid oli sunnitud alistuma. 17. sajandil taandus osa sölkuppe põhjapoolsetele metsaeenetsitega asustatud taigaladele, kus kujunes nn Tazi sölkupi rühm. 18. sajandil ristiti sölkupid vene õigeusku; siiski jäid animistlikud-šamanistlikud uskumused ja praktikad püsima pikaks ajaks. 18. ja 19. sajandil hakkasid sölkupid vene kaupmeeste mõjul massiliselt tarbima viina ning seda kasutasid venelased tekitamaks võlasõltuvust, mis võis kanduda edasi järgnevatele põlvkondadele. Samal ajal intensiivistus sölkuppide alale ka vene immigrantide sissevool, mis jätkus terve 20. sajandi. Lõunasölkuppide seas olid abielud venelastega sagedased juba 19. sajandil, kuivõrd kolonisaatoreid oli selles regioonis kümneid kordi rohkem kui põliselanikke (Vassiljev, Malinovskaja 1993).

Pärast lühikest lootusrikast perioodi 1920. aastatel, mil räägiti rohkem kui kunagi varem põhjarahvaste õigustest, järgnes 1930. aastatel kollektiviseerimine, ümberasustamine ja repressioonid. Küüditamise põhjuseks oli Venemaa Euroopa-osast küüditatute või vangide asustamine sölkuppide aladele: näiteks lõuna- ehk Narõmi sölkuppe asustati ümber, et rajada nende aladele GULAGi vangilaagreid.

Peale II maailmasõda kannatasid kaluriartellide koondamise tõttu kalavarud ja paljud lõunasölkupid jäid tööta. Nad pidid hakkama kartulit ja muid köögivilju kasvatama. Viimastel aastakümnetel on kujunenud probleemiks gaasi- ja naftatööstuse tekitatud reostus ning maa-alade hõivamine, seda nii lõuna- kui põhjapoolsete sölkuppide asualal (Sobanski 2001: 175; Osherenko 1995)

1990. aastatel on lõunasölkuppide seas toimunud teatav kultuuriline elavnemine, hoolimata keele ja traditsioonilise eluviisi minetamisest. 1989. aastal loodi Tomski oblastis organisatsioon „Kolta-kup“ (‘Obi inimesed’), mille eesmärgiks on parandada sölkupi ja teiste regiooni põlisrahvaste keele ja kultuuri olukorda.

Elatusalad

Traditsioonilisteks elatusaladeks on kalapüük, jaht ja metsakorilus ning põhjapool põhjapõdrakasvatus. Kalapüük, mis oli tähtsaim majandusharu minevikus (ennekõike lõunasölkuppidel) ja toimus jõgedel aasta ringi. Nelma, omul, muksun, tuur, haug ja ahven - peamised kalad, keda sölkupid püüavad. Jaht põtradele ja hirvedele on andnud sölkuppidele värsket liha ja nahku riiete jaoks. Karusloomade (hallorav, soobel, naarits, põhja pool ka polaarrebane) küttimine muutus oluliseks alates 16. sajandist seoses karusnahakaubanduse ja jassakinõude sisseseadmisega venelaste poolt. Sölkupid on palju jahti pidanud veelindudele ning metsistele ja laanepüüdele. Põhjapoolsed sölkupid tegelevad taigatüüpi põhjapõdrakasvatusega, mille nad on üle võtnud ilmselt neenetsitelt ja eenetsitelt.

Praegu on traditsiooniliste majandusharude tähtsus mõnevõrra langenud, kuna ühismajandite süsteem ja looduse reostamine on viinud tavapärase elatusalade tasakaalu paigast (Šargorodski 2002). Olulisemaks kui kunagi varem on Obi keskjooksu sölkuppidele kujunenud põllumajanduslik tegevus: kartuli-, sibula- ja kapsakasvatus ning lehma- ja seapidamine. Põlluharimine ei ole siiski täiesti uus nähtus: on teateid, et kõige lõunapoolsemad sölkupid tegelesid põllundusega juba 16.-17. sajandil (Nagy 2002: 228).

Tänapäeval elavad pea kõik sölkupid paiksetena asulates, kus nad moodustavad väga väikese protsendi kogu elanikkonnast. Varasemaid elamuid asendavad nüüd vene stiilis palkmajad ja põhja pool ka põhjapõdranahksete katetega püstkojad.

Sotsiaalne organisatsioon

Alates 19. sajandist jagunevad põhjasölkupid kahte harusse (öökulli ja seedermänni), mille sees oli abielude sõlmimine keelatud. Need koosnesid omakorda klannidest, millel olid ühised elualad, jahimaad ja mis kandsid mõne looma, kala või linnu nime (karu, luik, haug jne). 20. sajandi alguseks kujunesid naabrusel põhinevad sotsiaalsed üksused. Lõunasölkuppidel muutus segaabielude tõttu traditsioonilise sugulusarvestuse muster juba 19. sajandil.

Usund

Sölkuppide traditsiooniline maailmapilt tunneb universumi kolmeks jagamist, müütilisi jõgesid, ilmapuud ja taeva jagunemist seitsmeks astmeks - need elemendid on olemas pea kõigi Lääne-Siberi rahvaste mütoloogias. Tähtsamad sölkupi jumalad on looja ja deus otiosus Nom, allilmajumal Kõzõ, maaema Ilenta Kota ja kultuuriheeros Iitje. Tüüpiliselt regiooni rahvastele on ka sölkuppidel olemas loodusvaimud (loz), sh shamaani abivaimud ja allilmast pärit kurjad vaimud, kes toovad haigusi ja surma. Šamaani roll oli üleloomulike olenditega suhtluse abil ravida haigeid, saata surnu hinge teekonnal teise ilma, otsida kadunuid asju jne. Šamaan oli Tazi sölkuppide juures juhiks ka muudel elualadel, see on ühisjoon teiste samojeedi rahvastega ja erinevus obiugrilastest (Golovnjov, Kan 1997: 154).

Tänapäeval on sölkuppide seas mõnevõrra säilinud õigeusu mõjudega animistlik maailmapilt, kuigi šamanistlik praktika on pea kadunud. Põhjasölkuppidel on surnutega seotud rituaalid elujõus nagu ka usk looduses elavatesse kohaga seotud jumalatesse (Šargorodski 1992: 226). Lõunasölkuppidel on mitmesaja-aastaste kontaktide tulemusel venelastega leidnud põrgu, pühakud ja ikoonid tee nende maailmapilti, kus nad toimivad paljuski edasi animistlikust usundilisest loogikast lähtuvalt. Näiteks vaim nimega Nikola Lozi on pärit pühak Nikolaist (Nagy 2002: 229), kes on esindatud kõigi Siberi põhjarahvaste usundites. Nõukogude ajal lisandus sinna ka kommunistlikku sümboolikat, mida tajuti samuti kui võimu ja üleloomuliku omavaheliste suhete osana.

---

Loe lähemalt: [1]