Sixtus IV
Allikas: Vikipeedia
| Sixtus IV | ||||||||||||||||||
|
Sixtus IV, ilmaliku nimega Francesco della Rovere (21. juuli 1414 – 12. august 1484), oli paavst 1471–1484.
Francesco della Rovere sündis Genua lähedal Celles Leonardo della Rovere ja Luchina Monteleoni vanima lapsena 7-lapselises peres. Vaesuse tõttu paigutasid vanemad ta varsti frantsiskaanide kloostrisse. Francesco della Rovere õppis Padua ülikoolis filosoofiat ja teoloogiat ning seejärel õpetas teoloogiat Paduas, Bolognas, Pavias, Sienas ja Firenzes. Ta teenis frantsiskaanide prokuraatorina Liguurias, nimetati 19. mail 1464 frantsiskaanide ordukindraliks ja Paulus II poolt 18. septembril 1467 San Pietro Vincoli kardinalpreestriks.
Sixtus IV valiti paavstiks 9. augustil 1471 ja krooniti 25. augustil 1471. 6.–9. augustil toimunud konklaavil osales 18 kardinali. Tema nimevalik oli küllalt iseloomulik renessansiajale, kuid muidu paavstluses tavatu, kuna Sixtus III valitses tuhat aastat varem.
Sixtus IV soovis Konstantinoopoli tagasivallutamiseks korraldada ristisõja türklaste vastu. Paavsti laevastik saavutas ainult tagasihoidlikke võite. Kui türklased vallutasid 4. märtsil 1481 Itaalias Otranto, kuulutas Sixtus IV välja ristisõja ja järgmisel aastal vallutasid paavsti väed piirkonna tagasi.
Sixtus IV tühistas Louis XI otsuse, mille järgi jõustusid paavsti otsused Prantsusmaal vaid kuninga nõusolekul. Kontsiliarismiliikumise summutamiseks tühistas ta 1478 Konstanzi oikumeenilise kirikukogu otsused. Märtsis 1482 üritas peapiiskop Andrea Zamometic kutsuda omal algatusel kokku oikumeenilise kirikukogu, mille tõttu Sixtus IV ekskommunikeeris Zamometici.
Ta lähetas 1474 ja 1476 saadikuid Moskvasse Ivan III juurde, et lõpetada skisma.
Sixtus IV moodustas 1. novembril 1478 Hispaania valitsejate palvel inkvisitsiooni ja 1483 kinnitas paavst suurinkvisiitoriks Tomas de Torquemada.
Pärinedes vaesest perest, otsustas Sixtus IV oma arvuka suguvõsa muuta Itaalia üheks mõjukaimaks suguvõsaks. Ta jagas oma suguvõsa liikmetele tulusaid ametikohti kirikus ja nimetas 6 sugulast kardinalideks. Teisi sugulasi sidus ta Itaalia mõjukate suguvõsadega. Sixtus IV läänistas 1484 Kirikuriigile kuuluva Senigallia oma onupojale Giovanni della Roverele, kes abiellus Urbino hertsogi tütrega ja sai samal aastal paavsti vikaariks Mondavios.
Sixtus IV osa 1478 Firenzet valitsevate Medicite vastu suunatud Pazzi vandenõus on vaieldav. Väidetavalt korraldas vandenõu tema onupoeg kardinal Rafael Riario, kuid 1478–1480 sõdis paavst Firenzega, millele ta kehtestas interdikti. Sixtus IV õhutas Veneziat ründama Ferrarat, kuid kui Venezia leidis teistes Itaalia riikides liitlasi, asus paavst sõdima Venezia vastu, mis lõppes 1484 Bagnolo rahulepinguga.
Sixtus IV oli teine frantsiskaanist paavst ja oma ordut soosis ta väga. See avaldus nii tema teoloogias kui kirikupoliitikas. Paavstina sanktsioneeris ta oma kunagise uurimisteema Neitsi Maarja pärispatuta saamise austamist, mida praegu tähistatakse 8. detsembril.
Sixtus IV kanoniseeris 14. aprillil 1482 Bonaventura ja 1481 püha Franciscuse kaaslased püha Acursiese, püha Adjutuse, püha Berardese, püha Berardi, püha Otto ja benediktiini püha Petronaxi.
Sixtus IV pühitses oma ametiajal 34 kardinali 8 konsistooriumil, kaasa arvatud tulevased paavstid Innocentius VIII ja Julius II. Lisaks itaallastele said kardinalideks 6 prantslast, 5 hispaanlast, 1 sakslane ja 1 portugallane.
Ta oli oma valitsemisajal tunnustatud patroon. Ta lasi ehitada Ponte Sisto silla, Santa Maria del Popolo kiriku, Santa Maria del Pace kiriku ja Sixtuse kabeli. Tema ajal renoveeriti Ospidale di San Spirito. Ta rajas Vatikani arhiivi.
Sixtus IV suri 12. augustil 1484 Roomas. Tema järglaseks sai Innocentius VIII.
[redigeeri] Kirjandus
- J.N.D. Kelly “Dictionary of the Popes”.
[redigeeri] Välislingid
- Bulla Superna caelestis Bonaventura kanoniseerimisest 14. aprillil 1482
- 1471. aasta konklaav (tiitlis on aastaarv vale)
| Eelnev: Paulus II |
Paavst 1471–1484 |
Järgnev: Innocentius VIII |
