Uno Laht

Allikas: Vikipeedia

See artikkel vajab toimetamist

Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia reeglitele.

Uno Laht, kes kasutas ka kunagi nime Onu Thal, on sündinud 30. aprillil 1924 aastal Valgas tolliametniku pojana. Ta on luuletaja, prosaist, publitsist ja kommunist. Õppinud on ta Valga algkoolis ja progümnaasiumis. Alates 1937. aastast elas Loksal ja jätkas õppimist Tallinna 5. reaalkoolis ja 7. keskkoolis. 1940. aasta sügisest Eesti leninliku kommunistliku noorsooühingu liige. Saksa-Nõukogude Liidu sõja puhkemisel astus miilitsapataljoni, sellega evakueerus Venemaale. 1942. aastal mobiliseeriti Punaarmeesse, Velikije Luki all sai haavata, paranemise järel töötas Kaasanis ja õppis sealses ülikoolis inglise keelt. Sealt suunati ta Leningradi oblasti Puškinissekomsomolitöötajate kursustele. 1944-46 oli riikliku julgeoleku ministeeriumi operatiivtöötaja, mõrvas tublisi eesti mehi – metsavendi. 1946-51 töötas „Noorte Hääle“ toimetuses, 1951-53 oli „ Rahva Hääle“ korrespondent, hiljem Kirjanike Liidu luulekonsultant. Nõukogude Liidu kommunistliku partei liige 1953-86 ja uuesti aastast 1992. Elab Tallinnas, ajakijanikuna hakkas avaldama vesteid, föjetone, olukirjeldusi, jutte ja luuletusi. Laht on eks-KGB ohvitser, kes on võtnud osa paljudest arreteerimistest ja küüditamistest 1940-ndatel. 2005. aasta 18. märtsil käis ta Arnold Meriga Kallavere keskkoolis loengut pidamas, kus nad väitsid , et mingisugust okupeerimist Nõukogude Venemaa poolt ei toimunud, et Eesti palus ise liitumist.

[redigeeri] Luulelooming

Lahe püsimissiooniks on olnud sisepoliitiline satiir, deformeerunud sotsialismiga Eestis ka selle juhtidele ning funktsionäridele ebameeldivate tõsiasjade meeldetuletamine. Angažeeritud püsivusega on ta osutanud ka tekkivas tarbimisühiskonnas vohavale väikekodanlustumisele (eriti „Kümne küüne lauludes“) sotsiaalse õigluse ideaalide hääbumisele ja võõrandumisele.

Novell „Meie, tippkutid, üle kogu maakera“ sai 1975 Tuglase auhinna. Lahe proosale on sageli iseloomulik raskepärase või barokse kujundi- ja mõttekülluseni viimistletud stiil. Dramaturgias on Laht eelistanud marginaalseid žanre- estraadikavasid ja –näidendeid, kirjutanud ka libreto E.Tambergi ooperile „Raudne kodu“.

Ta on ka tõlkinud luulet ja proosat vene- ja inglise keelest.

Luulekogud:

„Piimahambad“ (1954)
„Piimahambad (plombeeritud)“ (1956)
„Sinelitaskust seanahkse portfellini“ (1958)
„Selle suve värsid“ (1960)
„Suitsuangerjad ja kastemärjad roosid“ (1960)
„Kümne küüne laulud“ (1962)
„Ingel läheb apteeki... korralikus seltskonnas“ (1967)
„Mu kallis koduvillane provints“ (1973, Smuuli nimeline preemia 1974)
„Roosa müra“ (1981)

Uno Lahe populaarsus on ajendanud avaldama valikkogusid:

„Linnupesa teraskiivris“ (1961)
„Luuletused 1954-1964“ (1967)
„Küürakas kaissukippuja“ (1983)
- „Katastroika ehk Impeerium imendub Musta Auku...“ (1990)