Vioola
Allikas: Vikipeedia
| Vajab toimetamist |
Vioola ehk altviiul (itaalia keeles viola) on viiulist veidi suurem neljakeeleline keelpill. Keelpillide perekonnas moodustab vioola n-ö keskmise hääle ühelt poolt viiuli ja teiselt poolt tšello ning kontrabassi vahel – vioola häälestatakse kvindi võrra madalamalt kui viiul ja oktaav kõrgemalt kui tšello (c, g, d1, a1). Harva kasutatakse teistsugust häälestust.
Vioola meenutab ehituselt ja materjalilt viiulit, on vaid suurem (viiulist 3-10 cm pikem) ja varieeruvamate proportsioonidega. Vioola mängimise tehnika meenutab põhiosas viiulimängu: parema käega tõmmatakse poognaga üle keelte, pannes need võnkudes helisema. Helikõrgust muudetakse võnkuva keele vajutamisega vastu sõrmlauda vasaku käe abil – võnkuva keele pikkusest sõltub tekkiva heli kõrgus. Siiski, kuna vioola on suurem ja pikemate keeltega, võib selle sõrmestus viiulimängust erineda; samuti nõuavad jämedamad keeled ja poogen mõnevõrra jõulisemat mängustiili.
Vioolale on (erinevalt viiulist ja tšellost) kirjutatud küllalt vähe soolorepertuaari, enamasti on vioolapartiid orkestrimuusikas harmoonia kujundamisel n-ö täitematerjaliks ilma märkimisväärse meloodilise rollita. Sama kehtib kammermuusikas, kus vioola on osa keelpillikvartetist. Vioolamuusika kirjutatakse tavapäraselt aldivõtmes.
Väheseid muusikateoseid, kus vioolale on kirjutatud oluline osa, on Berliozi sümfoonia "Harold Itaalias" ning Telemanni, Stamitzi, Waltoni ja Bartóki vioolakontserdid, samuti mõned Dvořáki kammermuusikateosed ning Smetana kvartett "Minu elust". 20. sajandil kirjutasid vioolamuusikat Paul Hindemith ja Rebecca Clarke.
Tuntud vioolamängijaid: Lionel Tertis, Paul Hindemith, William Primrose, Joseph de Pasquale, Walter Trampler, Yuri Bashmet, Kim Kashkashian, Garth Knox, Jerzy Kosmala, Roberto Diaz, Tabea Zimmermann, Nobuko Imai, Rivka Golani, Roland Glassl, Cathy Basrak, Paul Neubauer, Antoine Tamestit, John Cale.
Kuigi mitmed kuulsad heliloojad (Haydn, Mozart, Beethoven, Dvořák jt) on ise mänginud vioolat ja sellest instrumendist lugu pidanud, on vioolamängijaid muusikamaailmas kaua peetud omamoodi naljanumbriks. Tihti sattusid orkestri vioolarühma läbikukkunud viiuldajad ja vioolamängijatest rääkivad anekdoodid muusikamaailmas on võrreldavad nn blondiininaljadega – vioolamängijaid kujutatakse neis ebamusikaalsete ja tuimadena.
