Ülo Koit
Allikas: Vikipeedia
Ülo Koit (suri 13. või 14. septembril 1996 Lätis) oli Eesti NSV ajakirjanik, ühiskonnategelane ja arvatav Nõukogude luuraja, Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingu esimees 1975–1985.
Ta oli ajakirjanik Ada Koidu väljaspool abielu sündinud poeg. Tema isa on teadmata. Rein Kordes on tema isaks nimetatud Oskar Looritsat, Virkko Lepassalu sõnul on Ülo Koit ise nimetanud oma isaks Evald Tammlaant.
Ülo Koit, kes oli elu lõpus suure nägemispuudega, kuid keda Ando Leps nimetab heaks ujujaks, uppus 1996. aastal Lätis ühte järve. Tema surnukeha leiti juhuslikult Jūrmala lähedalt Lielupest 14. septembril. Surma asjaolud on segased. Ajakirjanduses on oletatud, et Koidust taheti lahti saada, sest ta teadis liiga palju. Konkreetselt on olnud juttu Lennart Meri mineviku kogu tõe teadmisest, mida talle on omistanud Virkko Lepassalu. Samas vaimus on sõna võtnud Ando Leps. Teise versiooni järgi võis olla tegemist enesetapuga seoses Indrek Jürjo paljastustega tema kohta valmivas raamatus "Pagulus ja Nõukogude Eesti".
[redigeeri] Välislingid
- Virkko Lepassalu artikkel "«Jaan – 2» tahab koju" ajakirjas Luup, 1996, nr 24 (29), 25. novembril
- Ando Lepsi artikkel "President Meri lahendamata mõistatus"] ajalehes Kesknädal
- Rein Kodrese artikkel "Sahinad ajaloo koridoris" ajalehes Kesknädal
 See artikkel on pooleli. |
|---|
