Alfred Moisiu

Allikas: Vikipeedia

Alfred Spiro Moisiu (sündis 1. detsembril 1929 Shkodëris) on Albaania Vabariigi president, Spiro Moisiu poeg.

Osales 1943–1945 kooliõpilasena Albaania partisaniliikumises Saksa okupatsiooni vastu. Saadeti 1946 Nõukogude Liitu õppima. Lõpetas 1948 Leningradis inseneriväekooli. Seejärel teenis Tiranas Ühendatud Ohvitseridekooli rühmakomandörina (1948–1949) ja Sõjaväeakadeemia õppejõuna (1949–1951). Astus 1952 Moskvas inseneriväeakadeemiasse ning lõpetas selle 1958 kuldmedaliga. Albaanias jätkas Moisiu oma sõjaväelist karjääri Kaitseministeeriumi inseneride osakonnas. Kuulas 1967–1968 Tirana Kaitseakadeemias kindralstaabi kõrgemaid kursusi, juhatades samal ajal pontoonibrigaadi Kavajës (1966–1971). Sai 1971 Kaitseministeeriumi inseneriasjanduse ja kindlustuste büroo juhatajaks (Enver Hoxha ajal rajati Albaanias tuhandeid betoonkasematte kaitseks paljude vaenulikeks peetavate riikide vastu). Omandas 1979 sõjateaduste doktori kraadi. Sai 1981 aseministriks ning teenis sel ametikohal ministrite Beqir Balluku, Mehmet Shehu ja Kadri Hasbiu alluvuses kuni oktoobrini 1982 (peaminister Shehu suri detsembris 1982). Teenis 1982–1984 Burreli insenerikompanii komandörina.

Tegevteenistusest kindrali aukraadis lahkunud Moisiu tuli avalikku ellu tagasi detsembris 1991, kui ta nimetati Vilson Ahmeti spetsialistide valitsuse kaitseministriks. Ta jäi sellele ametikohale aprillini 1992, kui moodustati Demokraatliku Partei valitsus eesotsas Aleksander Meksiga. Uus täitevvõim kutsus Moisiu tööle Kaitseministeeriumi nõunikuks ning 1994 nimetas Safet Zhulali ta aseministriks, kelle ülesandeks oli riigikaitsepoliitika väljatöötamine. Moisiu soovitas suunata jõupingutused halvas seisukorras olevate relvajõudude ümberkorraldamisele, võttes suuna NATO-ga ühinemisele. Asutas 1994 Albaania Atlandi Assotsiatsiooni ja valiti selle presidendiks. Kirjutas 24. jaanuaril 1995 alla individuaalsele assotsiatsioonileppele, mis sidus Albaania NATO assotsiatsiooniga rahu nimel. Osales 1995. aastast NATO kolledžis Roomas VIP-ide kursustel.

Kui juulis 1997 tulid võimule sotsialistid, kaotas Moisiu oma ametikoha ministeeriumis. Järgnevatel aastatel osales Moisiu aktiivselt valitsusvälises tegevuses, korraldades rahvusvahelisi ja üleriiklike kaitseteemalisi konverentse, kus arutati regiooni julgeoleku ja kaitse küsimusi, relvastuskontrolli ja relvade ärakorjamist tsiviilisikutelt. Moisiu sai 2002 peamiste parteide konsensuslikuks kandidaadiks Albaania Vabariigi presidendi ametikohale pärast Rexhep Meidani mandaadi lõppemist. Ta sobis sellele kohale, sest ta oli teadlane, apoliitiline, lepitajaomadustega (see omadus on sisetülidele kalduvas Albaanias väga hinnatud) ning otsustavalt Läänele ja NATOle orienteeritud.

Valiti 24. juunil 2002 viieks aastaks Albaania Vabariigi presidendiks. Ta sai Kogus 97 poolt- ja 19 vastuhäält. 14 saadikut jäid erapooletuks.

Ajakirjandus tõstis esile peaaegu erakordset koostöövaimu Sotsialistliku ja Demokraatliku Partei vahel, mis lubas esitada ühiskandidaadiks Moisiu, keda kiitsid nii Sali Berisha kui ka Fatos Nano. Parteide juhtkonnad püüdsid leida neljandaks demokraatlikult valitud presidendiks inimest, kes saaks kaks kolmandikku häältest. Seepärast loobus Fatos Nano kandideerimisest. Senine president Meidani loobus kandideerimast teiseks ametiajaks, sest konservatiivsed saadikud ei oleks teda toetanud tema läheduse tõttu sotsialistidele.

24. juulil 2002 vannutati Moisiu viieks aastaks Albaania Vabariigi presidendiks. Pärast 1998. aasta novembri põhiseadusreformi on poliitika jäänud põhiliselt valitsuse hooleks. Moisiu lubas kaasa aidata parlamentaarse demokraatia tugevdamisele ja õigussüsteemi stabiliseerimisele ning Albaania integreerimisele euroatlantilistesse struktuuridessse. Järgmisel päeval pärast ametisse astumist astus sotsialistist peaminister Pandeli Majko tagasi ning president nimetas peaministriks Sotsialistliku Partei juhi Fatos Nano. See muutus demonstreeris parteisiseseid lahkhelisid ning oli Nanole kompensatsiooniks presidendikohast loobumise eest.

Hiljem on ta Nanot teravalt kritiseerinud võimu liigse koondamise ja reformide aegluse eest.

Valdab vene, itaalia ja inglise keelt. On kirjutanud palju artikleid ja uurimusi sõjateadusest ning kaitse- ja julgeolekuküsimustest.