Bernhardiini tõu ajalugu
Allikas: Vikipeedia
Vajab toimetamist |
Sisukord |
[redigeeri] Lühike ajalooline ülevaade tõu kujunemisest ja arengust
Suure Saint Bernardi kuru tipus, 2469 m üle merepinna, asutasid mungad 11. sajandil hospiitsi varjupaigaks palveränduritele ja reisijatele. Valve ja kaitse eesmärgil on seal peetud suuri mägikoeri 17. sajandi keskpaigast alates. Selliste koerte olemasolu on jäädvustatud maalidel ja joonistustel, milledest vanimad pärinevad 1695. aastast ning hospiitsi kirjalikes dokumentides alates 1707. aastast. Peagi hakati neid koeri kasutama munkade teenistuskoertena, keda rakendati eriti just lumme ja uttu eksinud reisijate päästmiseks. Paljud mitmetes keeltes avaldatud kroonikad, aga ka suulised teated Napoleoni sõduritelt, kes läbisid Suure kuru aastal 1800, pajatavad lugusid sellest, kui palju elusid need koerad päästsid "Valge Surma" käest.
Bernhardiini kuulsus või pigem võiks öelda nimi, keda siis tunti Barry-koera nime all, sai päästekoera epitoomiks.
Bernhardiinide otsesed esivanemad olid suured karjakoerad, kes olid tervel alal laialt levinud ning pärast ideaalse tüübi väljakujunemist aretati nad mõne sugupõlve jooksul tänapäevase tüübini. Heinrich Schumacher, kes oli pärit Berne´i lähedalt Holligenist Shveitsis, oli esimene, kes koostas ja dokumenteeris sugupuid oma koertele. 1884. aasta veebruaris avati "Shveitsi koerte tõuraamat" ("Schweizerische Hundesstammbuch" ,SHSB).
Esimene seal mainitud koertest oli bernhardiin Leon ning ka 28 järgnevalt mainitud koera olid bernhardiinid. 15. märtsil 1884. aastal asutati Basles Shveitsi Bernhardiini Klubi. 2. juunil 1887. aastal toimunud Rahvusvahelise Koera Kongressil tunnistati bernhardiin ametlikult Shveitsi tõuna ning ühtlasi kinnitati ka bernhardiinide tõustandard. Sellest ajast alates on bernhardiin olnud Shveitsi rahvuskoeraks.
[redigeeri] Püha Bernardi kuru
Bernhardiini kujunemine on tihedalt seotud St Bernardi mäekuru ja mungakloostriga. Suur St Bernardi kuru, mida läbib Shveitsi ja Itaaliat ühendav tee, on rikas ajalugu.
57.aastal eKr, Gallia sõdade ajal, üritas Caesar vallutada alpi hõime ja kindlustada ohutu läbikäik üle Alpide. See polnud siiski võimalik enne 7-6. aastat eKr, mil rooma leegionid Augustuse juhtimise all vallutasid alpi regiooni ja kindlustasid kuru. "Tropaeum Alpinum" La Turbie´s seisab monumendina rooma leegionide kunagistele võitudele ja märgib ära alpi hõimud keda roomlased alistasid. Keiser Claudius lasi 43. aastal laiendada väikest rada üle Summus Poeniuse, nagu Püha Bernardi kuru siis nimetati. Parandatud teed suutsid vankrid läbida ning see märgiti ära keiserliku maanteena. Reisijate turvalisuse eest vastutasid rooma garnisonid Aostast ja Martignyst. Kuru tippu, 2464 meetri kõrgusele merepinnast ehitati väike tempel Jupiterile (Jovis), mille juurde rajati ka väike "mansio" reisijate majutamiseks. Kuru oli kõige tähtsam ülekäik üle Alpide ja varustas roomlasi kõige lühema teega värskelt vallutatud provintsi Britanniasse. Jupiteri auks nimetati mägi "Mons Jovis´eks".
Pärast teutooni sissetungi, mis algas umbes aastal 500, kaotas kuru oma tähtsuse ning järgnevate sajandite jooksul kasutati seda üha vähem. Kurusse viivad teed vajusid unustusse. Kuru tähtsus kasvas taas keskajal, kuid sealsetele ränduritele valmistasid peavalu röövlijõugud ja röövlid, kes rändurite vara röövisid.
Legendi järgi rajati mungaklooster umbes 950. aastal Püha Bernardi poolt, kes oli pärit Montjoust (Aosta diakonkond - haldusüksus, mis kanoniseeriti 1123). Ajaloolised faktid kinnitavad siiski, et kohtumine Bernardi ja keiser Henry IV-ga leidis aset 1086.aastal, mil mõlemad mehed olid Pavias ja kus Bernard püüdis asjatult Henry IV-t veenda mitte minema sõtta paavst Gregorius VII vastu.
Bernard suri varsti peale seda kohtumist 12. juunil ja maeti 15. juunil. Seetõttu on ebatõenäoline, et Bernard asutas mungakloostri 130 aastat enne oma surma. Usutakse, et tegelikult rajati mungaklooster kas 1050. aastal või umbes sellel ajal. Kurjad vaimud, keda Bernard väidetavalt võitis, olid kõige tõenäolisemalt röövlibanded, kes kuru külastasid.
Pärast asutamist vajas klooster oma ülesannete elluviimiseks kõiki olemasolevaid sissetulekuid. Täieliku annetuste nimekirja hakati pidama 1125. aastal. 1127. aastal asetas paavsti bulla, mille oli välja andnud paavst Alexander III, kloostri paavstliku kaitse alla. Sel ajal koosnes koostri vara umbes 80 maavaldusest Sitsiilias, Prantsusmaal, Shveitsis ja Inglismaal. Kuru üle Mont-Joux, nagu teda siis kutsuti, saavutas oma peamise tähtsuse ärireisijate jaoks kes reisisid Rooma. Järgneva 400 aasta jooksul kasvas klooster oma praeguse suuruseni. 16. sajandil anti kurule ja kloostrile St. Bernardi nimi. Bernhardiinide ajalugu sõltus juurdepääsust kloostrile. Kuru oli sajandeid mahajäetud, mis takistas tavapärast loomade importi kuru ümbritevatesse piirkondadese. Rooma aegadest kloostri rajamiseni polnud ühtlast koerte sissevoolu. Katkestust koerte impordis piirkonda on oluline teada mõistmaks bernhardiini päritolu.
[redigeeri] Koerte päritolu
Teadlane C. Keller tuletas bernhardiini rooma molossist, koerast, kes oletatavasti põlvneb tiibeti mastiffist. Marco Polo (1290) kirjeldas tiibeti mastiffi kui "suurt nagu eesel". Tegelikult pole see tõug loomulikult kunagi nii suur olnud. Tiibeti mägismaalt jõudis tiibeti mastiff Nepaali ja Indiasse ning sealt Babüloonia ja Assüüria kultuuridesse.Väidetavalt tõi Alexander Suur tiibeti mastiffi Kreekasse, kus ta oli molossi aretusaluseks.
1200 ja 1100 aastate vahel laiendasid foiniiklased oma asuala lääne poole, rajades kooloniad Sitsiiliasse, Hispaaniasse, Prantsusmaale ja Inglismaale. Huvitavas ja teravmeelses uurimuses pakub Tschudy välja teooria, et vana assüüria koera järeltulijad levisid mööda foiniiklaste kaubateid. Tschudy oletas, et assüüria koerad, kes toodi foiniiklaste poolt Prantsusmaale, olid Hispaanias pürenee mäekoera eelkäijad, Bordeaux´dogi eelkäijad Prantsusmaal, mastiffi eelkäijad Inglismaal ja bernhardiini eelkäijad Shveitsis.
Strebel uuris seda küsimust molossidest väga põhjalikult. Pärast kõikide teadaolevate ajalooalikate läbiuurimist jõudis ta järgnevale järeldusele – suurte ja enamasti tumedakarvaliste assüürlaste ja babüloonlaste oerte kõrval eksisteerisid ka väiksemad ja heledama karvaga koerad keda kasutati karja-ja jahikoertena. Strebel jõudis järeldusele, et just seda tõugu tuleb pidada molossideks. Kõik teadaolevad kreeka ja rooma illustratsioonid kujutavad molosse suurte, muskulatuursete, püstiste kõrvadega koertena, kellel on pikk ja kitsas pea ning pikk karv. Assüüria koertele omast käharat saba ja tumedamat värvust pole kujutanud ega kirjeldanud ei kreeklased ega roomlased. Seega on väga ebatõenäone, et tiibeti mastiffi ja molossi vahel on otsene seos.
Kuigi paljud autorid (Keller, Krämer, Tschudy, Heim ja teised) on üritanud leida jälgi bernhardiini ja teiste shveitsi karjakoerte päritolu jälgi tiibeti mastiffi kaudu ka molossides, pole sellel teesil absoluutselt mingeid toetavaid teaduslikke fakte taga. Ei kirjalikud allikad, pildid ega osteoloogiline tõendusmaterjal pole suutnud neid oletusi toetada.
Prof. Th. Sturder pühendas oma teadusliku töö kodukoera päritolu uurimisele ja ta kirjutas palju töid eelajaloolisest koerast. Tal õnnestus välja selgitada, et juba nii varajase ajal kui pronksiajal (Hallstatti periood a ja b, 1200-800 eKr) eksisteeris keskmist kasvu mastiffi-laadne koeratõug (65-70 cm turjakõrgusega). On tõenäoline, et see tõug elas Kesk-Euroopas ning seega saab seda paigutada alale, mis kannab praegu Shveitsi nime, juba ammu enne roomlaste saabumist. Sturder jõudis sellele järeldusele pärast mitmete vanade koerakoljude (eriti pronksiaegse Karlsteinist leitud kolju) uurimist. Ta mainib "Kollektivrasse der grossen Alpenhunde´t" (suurte alpikoerte kollektiivtõugu), kellest võib kergesti tuletada kõikide tänapäeva koeratõugude põlvnemist.
Hauck, koeraajaloo ekspert, jõudis sarnasele järeldusele. Ta kirjutab:"Ma ei saa nõustuda vanade juttudega sellest, et suured mastifid liikusid Aasiast Euroopa poole. Pole ei osteoloogilised ega illustratiivseid tõendeid lubamaks ühetähenduslikku tõendust." Nii Sturder kui ka Hauck jõudsid järeldusele, et kõik euroopa mastiffi tüübid on arenenud kohapeal neoliitilisest koerast eri aegadel ja paikades. Eelajalooline kaubandus ida ja lääne vahel polnud piisav loomaks eeldusi sarnaste koeratõugude eri paigus. Veelgi enam, võimalus eri tõugude väljakujunemisesks kohalikul alusel oli igal pool olemas.
Me ei saa eitada, et rooma riigi ajal mõned rooma koerad segunesid kohalike koerte populatsionidega. Siiski,need koerad ei saanud mingil juhul olla suured ja koheselt mõjutada looma suurust kohalikes populatsioonides.
Lõpuks tõi funktsionaalne eristamine kaasa erinevused karjakoete, valvekoerte ja jahikoerte fenotüübis. Hiljem arenesid sülekoerad ja seltsiloomad. Tuleb mainida, et segatud tõud ja kõigiks otstarveteks mõeldud tõud on alati populatsiooni suuruselt ületanud puhtalt (ühe funktsiooni jaoks) aretatud koeratõuge. Seega polnud shveitsi koeratõugude otsesed esivanemad , mis märgiti viimase sajandi jooksul tõuraamatutesse, mitte mingil juhul puhtatõulised. Nad olid koerad, kes pidid sobima mitmete ülesannete täitmiseks. Tõuaretajad valised teatud kindlad stiilid vastavat nende ideaalnägemusele koera struktuurist ja nii see arenes funktsiooniks. Tõsiasja, et mitmetel koertel oli sama morfoloogia, ei saa kasutada tõendina gneetiliselt puhtatõuliste koerte olemasolust.
[redigeeri] Hospiitsi koerad
Esimesed koerad olid hospiitsis ajavahemikus 1660-1670. Kahtlemata oli nende esmane ülesanne hospiitsi valvata. Umbes 1690. aastal maalis Salvatore Rosakahte hospiitsist pärinevat koera. Neid kirjeldatakse kui "Küherhunde" sid, st lehmakarja koeri, kellel on kergelt tugevam pea. Esimene koer on laigulise karvaga. Teine koer on nn "Mantelhund" (koer mantliga), st peamiselt valge peaga. Esimene kirjalik teade hospiitsi koertest pärineb aastast 1703. Prior Balalu mainib selles, et ta kokk Vincent Canos ehitas harjutusratta, mille külge võib koera kinnitada. Kui koer kõndis, söögisegamismasin pöörles. See leiutis polnud uus ja võttes arvesse reisijate hulka, keda toita tuli, pole ülatav, et Canos mõtles sellele, kuidas köögis elu kergemaks teha. Kloostri külastajate arv kasvas sedavõrd, et 1898. aastaks külastas seda aastas ligi 18000 kuni 20000 inimest. Külastajatele pakuti kolm päeva tasuta majutust koos söögiga, mis koosnes peamiselt lihast ja leivast.
1707. aastast leidub arhiivis teade:"oleme lumelaviinis koera kaotanud." 1731. aastal on mainitud koerakarvadest tehtud voodiesiseid vaipu. Arve 1735. aastast näitab, et prior on maksnud koerakarvadest kaeluse parandamise eest. 1787. aastast pärinevast teatest võime lugeda, et kloostri koerad on edukalt kahjutuks teinud röövlibande liikme. Need on esimesed kirjalikud teated hospiitsi koerte kohta.
Aga kust need koerad tulid? On kindel, et tõug ei pärine hospiitsist. Hospiitsi koertest rääkides on alati mainitud nende erakordset suurust. Aga seda suurust tuleks võtta suhtelisena – see oli kindlasti väiksem kui tänapäeva bbernhardiinidel. Kroonikates on enam-vähem kindlalt paigas koerte värv, mis oli punakaspruun valgega. See värvikombinatsioon oli shveitsi karjakoerte seas laialt levinud. Isegi tänapäeval, mil Shveitsis on juba väga vähe punaseid karjakoeri, on käibel vanasõna "vo dämm git´s meh weder rot Hüng" (rohkem kui punaseid koeri). Seega oli punase-valgekirju karvastik bernhardiinide ainuke märkimisväärne omadus. Seetõttu müüdi paljud punased karjakoerad ettevõtlike farmerite poolt bernhardiini pähe maha.
Kloostri koerad ei elanud vanaks ja nii mõnelgi korral hääbus kari täielikult. 1899. aasta "Tierbörse" numbris, loomaarmastajatele pühendatud ajakirjas, leiame vihje selle kohta, miks munkadel võis oma kennelis probleeme olla. Numbris kirjutatakse, et Suure Püha Bernardi kloostri koerad ei ela oma tavalise vanuseni vaid kõigest 6-8 aastat. See on tingitud niiskusest nende kontides mis põhjustab reumat. Munkadel polnud vajaduse tekkides raske end sarnaste koertega varustada. Kuna klooster oli Püha Bernardi kurus isoleeritud, tekkisid kohalikud stiilid küllaltki kiiresti. Loodusloo muuseumi kogudes olevatest vanadest koljudest on näha koerte peatüüpide erinevust. Kollektsioonis on näha vähemalt kahte erineva peatüübiga koera, kes elasid samal ajal: suurematel peadel on (prnounced) stop ja lühike koon, väiksematest koljudest on näha, et teisel tüübil oli palju väiksem stop ja pikem koon. Bernhardiinidel ja suurtel shveitsi karjakoertel, keda siis tunti "Küherhunde"dena (lehmakarja koerad) ja "Metzgerhunde"dena (lihunikukoerad), on sarnane koljukuju. Pole kahtlust, et algselt oli kahe tõu vahel raske vahet teha. Punase-valgekirjud koerad olid tavalised sajandi vahetuseni. Me imetleme neid postkaartidel, kus neid on kirjeldatud kui "Käsereihunde" (meiereikoeri) või tavalisi karjakoeri. Prof. Sturder ütles:"Suurtel aladel Shveitsis, orgudes ja mägedes, peetakse keskmist kasvu enamasti pikakarvalist, aga ka lühikarvalist lontis kõrvadega koera valvekoerana kui ka karjakoerana ja veokoerana... Berne kantonis on koerad enamasti suurema kui 60 cm-se turjakõrgusega ja pikema, punakaskollase karvaga, millel on valged laigud."
1860.aastast pärineb kirjalik teade inglaselt, kes külastas Shveitsi et osta bernhardiine. Tema esialgne kavatsus oli hankida koeri hospiitsist. Siiski, oma reisi käigus leidis ta koeratüübi, mida pidas ideaalseks bernhardiiniks, Berne kantonist. Hospiitsi ta ei jõudnudki. Pärast mitmete koerte ostmis leidis inglane veel ühe koera Fribourgist, kelle ta samuti ostis, kusjuures teda ei häirinud üldsegi, et tolle koera karv oli mustjaspruun valgete laikudega, mitte punane valgega, mis on tavaliselt bernhardiinide karva värv.
Max Siber kirjutab 1884. aasta tõuraamatus number 1:"mõned huvilised usuvad, et bernhardiinid elasid vaid neile nime andnud kurus. See pole tõsi, bernhardiine on peetud kõikjal Shveitsi kurudes ja neid leidub isegi kodustes Valais` orgudes ja Berne´i maakohtades." Veel võib tsiteerida veel ühte bernhardiinide eksperti, Albert Heim´i, kes kirjutas 1927. aastal:"Talhund und Hospitzhund waren und sind die gleiche Rasse" (orukoerad ja hospiitsi koerad olid siis ja on praegugi ühes samast rassist).
Kuigi see võib romantilisi bernhardiinide huvilisi kurvastada, tuleks bernhardiinide päritolu otsida siiski vanast "Küherhunde"st (lehmakarja koer), kuna nad olid väga levinud kuni 19. sajandi keskpaigani. Kirjalikud teated, pildid ja suured skeletimaterjalid ei luba tulla muule järeldusele. Rõhumine mastiffidele omastele iseloomujoontele võib tuleneda kolmest asjaolust:
1. Aeg-ajalt oli mõnel kohapeal aretatud hospiitsi koeral jämedam pea.
2. inglastest huvilised eelistasid aretada koeri tugevama peatüübi poole.
3. Selgelt eristatav peakuju aitas eristada tavalist karjakoera sellisest koerast, kes oli ihaldatum ja seega kasulikum ärile.
[redigeeri] Lühi-ja pikakarvalised bernhardiinid
Enne, kui hakata rääkima bernhardiinide karvakattest, on vaja kindlaks leppida terminoloogias.
Mõiste "lühikarvaline" bernhardiin on tuletatud tõlkesõnast "stockhaarig". Kuigi kõige tüüpilisem tõlge väljendile "stockhaarig" on lühikarvaline (või „stockhaar“ tõlgitakse pehme karvana), annab "Trilingual Pocket Dictionary of Canine Terminology", mis on välja antud 1991. aastal Viinis, "stockhaarig" vasteks "double coated" (kahekordselt kaetud). Saksakeelses bernhardiinisõnavaras ei tehta vahet väljenditel "kurzhaarig" ja "stockhaarig" ning põhimõtteliselt võib "stockhaarig" inglise keelde tõlkida kui "lühikarvaline".
Tegelikult tuleks kõik bernhardiinid liigitada kas pikakarvalisteks või "double-coated" või hoopis "rough-coated", millest põlvnevadki pikakakarvalised bernhardiinid? Heim ja Schumacher usuvad, et Püha Bernardi kloostri mungad ristasid oma koeri newfoundlandi koertega, sest newfoundlandi koertel oli "elupäästja" aura. Heim annab cross-breedingu alguseks 1830. aasta , kuna Schumacher ütleb vaid et Barry "oli vana bernhardiinitõu esindaja, mis oli enne newfoundlandi koertega ristamist." Schumacher kirjeldas ristandi tulemust kui punase-valgelaigulise karvaga "tohutusuure peaga ja tänaseni saavutamata suuruse ja tuske kehaehitusega" koeri. Prior Delêglise kirjutab oma kirjas proua von Tschudile, et "kaks newfoundlandi koera, kelle me elmisel talvel Stuttgart´ist saime, on väga ilusti suureks kasvanud, eriti isane, kes võtab oma kohustusi mägedes täita väga hästi". Siiski, algne ristamine newfoundlandi koeraga, mille tulemusel saadi pikakarvaline bernhardiin, võib olla segasem, kui algselt arvati. Need newfoundlandi koerad, keda eelnevalt mainiti, tulid Stuttgardist kas 1830. aastal või umbes sellel ajal. Sel ajal tegeles mr. Essig eksperimendiga, mille käigus ristati newfoundlandi koeri, bernhardiinide ja suurte pürenee mäestikukoertega. Usutakse, et nende ristamiste käigus saadi esimesed leonbergerid.
Leonbergeri tõugu manitakse esmakordselt 1846. aastal, 14 aastat pärast Heimi ja Schumacheri teatatud esimest ristamist. See ei välista siiski, seda võimalust, et leonbergeril võis olla keskne roll pikakarvalise bernhardiini aretusel. On teada, et mr Essig kasutas hospiitsi bernhardiine ja saatis vastutasuks kaks leonbergerit vastu.
Newfoundlandi koer on kahtluseta nii bernhardiini kui leonbergeri otsene eelkäija. On küsitav, kas just leonberger, newfoundlandi koer või nende ristand andis tulemuseks pikakarvalise bernhardiini. Isegi kui leonbergerit enne 1846. aastat tõuna ei mainita, oli mr Essig sel ajal tõugu loomas. Ajamaks asju segasemaks, mainivad Max Siber ja Siegmund ristamisi bernhardiini ja Valais´ kantonist pärinevate pikakarvaliste koerte vahel (tõug, mis on seotud pikakarvaliste pürenee mäestikukoertega). Siegmund teatab, et nende ristamste tulemusena saadi mõnikord pikakarvalisi kutsikaid. Max Siber mainib neid koeri oma bernhardiinide lühiajaloos, mis ilmus 1884. aastal esimeses Shveitsi tõuraamatus. Ta kirjeldab neid järgnevalt:"pikakarvaline karjakoer Valais´st" (tõug, mis on seotud pikakarvalise pürenee mäestikukoeraga)... Sturder kinnitab neid teateid orust pärineva "tavalise pikakarvalise alpi koera" koha pealt. Siber eitab kategooriliselt igasugust cross-breedingut newfoundlandi koera või leonbergeriga. Ta mainib siiski Saksamaal läbi viidud ebaõnnestunud ristamisi leonbergeriga.
Dr. E Schmid mainib oma Shveitsi Bernhardiinide Klubi 75.aastapäevaks kirjutatud essees 1856.aastal läbiviidud cross-breedingut bernhardiinide ja newfoundlandi koerte vahel. Schumacher seda konkreetset ritamist ei maini, tehes raskeks selle jutu õigsuse kontrollimise. Newfoundlandi koerte ümber keerlevad jutud jäävad kahtluse alla. Hospiitsi arhiivis pole tõendusmaterjali, mis kinnitaks nende juttude õigsust.
Pikakakarvalised bernhardiinid ei sobinud tõõks mägedes, mistõttu anti nad orgudes elavatele hospiitsi patroonidele. Orgudes eelistati uhkema väljanägemisega pikakarvalisi bernhardiine lühikarvalistele. Pikka aega liikus ringi jutt, et bernhardiinid ongi alati pikakakarvalised olnud ja seega palju väärtuslikumad lühikarvalistest, kes usuti pärinevat Saint Gotthardist. Krahv von Rougemont andis hospiitsist pärineva lõhikarvalise bernhardiini härra Klopfensteinile Neueneggist. Härra Klopfenstein omakorda müüs ta 1855. aastal Schumacherile. Koera nimi oli Barry I ja temast sai tähtis aretuskoer Schumacheri kennelis.
Asjaolud, mis ümbritsesid pikakakarvalisi ja lühikarvalisi bernhardiine olid ägeda debati teemaks. Probleeme tekitas see, et FCI aksepteeris mõlemat, nii pika- kui lõhikarvalist varianti; ootused CACIB'i saavutamisel ja see, et takistati mõlema variatsiooni ristamist. Katsed näitasid, et mõlema tüübi eraldamisel hakkas õige fenotüüp vähenema. Oleks tekkinud kaks erinevat tõugu kui pika- ja lühikarvalisi bernhardiine poleks lubatud koos aretada. 1980. aastate alguses koostas FCI nimekirja kõigist interbreedinguks sobivatest kombinatsioonidest. Nii pika- kui lühikarvalisi bernhardiine mainiti interbreedinguks sobivate valikutena. CACIB'i tiitel polnud enam reserveeritud koertele, kes olid aretatud kolm-neli põlvkonda ühe valikuga.
Ameerikas oli valdav arusaam, et säilitamaks õiget tüüpi, tuleb lühikarvalisi bernhardiine kasutada vähemalt igas teises või kolmandas põlvkonnas. On tunda, et pidev ristamine pikakarvaliste bernhardiinide vahel viib õige fenotüübi vähenemisele. Teiselt poolt tunnevad mõned Shveitsi aretajad muret sellepärast, et eksklusiivsed aretused lühikarvaliste bernhardiinidega viivad tüübi kadumiseni ja on sulandunud vanasse "Küherhunde´sse" (lehmakarja koer).
Nii Ameerika kui Shveitsi aretajad usuvad, et pikakarvalised bernhardiinid on osalised bernhardiinide kasvu suurenemises. Shveitsis on pikakarvalised bernhardiinid tavaliselt suuremad, tugevama stopiga, lühemate koonudega, kipuvad olema lahtisema nahaga. Mõned shveitslased usuvad, et lahtisemat nahka põhjustab kõrgem silmalau välapöördumise esinemus pikakarvalistel koertel. Siiski saab neid väiteid kinnitada vaid epidemoloogiline uuring.
[redigeeri] Bernhardiinide päästetööd
1774. aastal kirjutas Genevast pärit maalikunstnik M. J. Bourrit munkadest ja nende koertest. Ta annab mõista, et koerte päästealased saavutused Saint Bernardi kurus on hästi tuntud. Mungakloostri arhiivides pole infot selle kohta, millal koeri esmakordselt päästetöödel kasutati. 1644. aastal "Acta Sanctuorum'i" jaoks kirjutatud hospiitsi kirjelduses leiame hospiitsi agenda munkade ja nende teenrite ülesannete kirjelduse ja loeteluga. Ülesannete hulka oli loetud ka kuru avatuna hoidmine, kuid koeri pole mainitud.
Me ei saa olla kindlad, et 1707. aastast pärinevas teates, kus mainitakse laviinis kaduma läinud koera, räägitakse päästetööl kasutatud koerast. Prior Ballalu mainib , et 1700. aasta 11. novembrist 15. maini pidid "Marronier'ideks" (maron, marron - mäestikujuht) kutsutud teenrid hospiitsi ja Bourg-Saint-Pierre´i vahelisel teel teelisi saatma. Prior ei maini koeri. Teadetest selgub, et 1750. aastaks oli tavaline, et marronier´e saatsid koerad. Koerte laiad rinnad aitasid teeliste jaoks teed lahti lükata. Teated päästetöödest hakkasid kasvama, samas kui teated surmajuhtumitega lõppenud õnnetustest vähenesid. Koerte esmane ülesanne oli marronier´e saata, kuna nende hea tee tundmine oli retkel kõige kasutoovam. Koerad saavutasid ebahariliku oskuse udust ja lumetormidest läbimanööverdamisel. Koeri saatis alati munk või marronier. Alles hiljem võib lugeda vaid koerte poolt sooritatud retkedest.
200 aasta jooksul, mil koerad Püha Bernardi kurus teenisid, päästeti umbkaudu 2000 inimest. Kui Napoleon 1800. aasta mais oma armeega Alpe ületas, läbis kuru ligikaudu 250 000 sõdurit. Marronierid ja koerad olid nii hästi organiseeritud, et ajavahemikus 1790 aastast 1810 aastani ei hukkunud ükski sõdur mägede lõikavas külmas. Viimane dokumenteeritud päästmine on dateeritud 1897. aastasse. 12-aastane poiss leiti peaaegu külmunult kaljulõhest ja koer suutis ta äratada.
Siiski, legendaarne koera kaela ümber seotud tünn paistab olevat leiutatud alpinist Meissneri poolt, kes 1816. aastal kirjutas:"Sageli kannavad koerad kaela ümber seotud tünni alkohoolsete jookidega ja leivakorvi." Hospiitsi kroonikud pole tünni aga kunagi maininud. 1800. aastal mainis kanoonik Murith siiski väikest sadulat, mille abil koerad kandsid piima ja võid La Pierre´i meiereist hospiitsi. Samuti võib lõpetada legendi Barry´st, kes päästis lapse teda oma seljas kandes. See legend koos illustratsiooniga (Rittmeisteri poolt maalitud "Knabe", kus Barry on ekslikult kujutatud pikakarvalise bernhardiinina) pole lihtsalt tõsi. See on täielik väljamõeldis mida on mitmete autorite poolt ikka ja jälle korratud (Scheitlin, Tschudy, Brehm, Strebel jne). Barry oli juba oma eluajal legend. Selle jutu, mida on tihti jutustatud ja tsiteeritud pajudes raamatutes ja ajakirjades, mõtles tõenäoliselt välja P. Scheitlin. Kuigi see jutt oli välja mõeldud, oli sel tohutu tähtsus bernhardiinide kuulsuse kasvatamisel.
Kõige kuulsam bernhardiin Barry elas kloostris ajavahemikus 1800 - 1812. Tema abiga päästeti 40 inimest. Vananeva Barry viis üks munk Berne´i, kus ta 2 aastat hiljem suri. 1815. aastal pandi Barry keha Loodusloo muuseumis näituseks välja, kus teda ka tänapäeval imetleda saab.
[redigeeri] Puhast tõugu bernhardiinide algus
1893. aastal kirjutab Siegmund:"Alguses said entusiastlikud huvilised otse hospiitsist hankida vaid mõned üksikud koerad. Siiski, maal ledsid nad palju suuri karjakoeri, kes rohkemal või vähemal määral põlvnesid bernhardiinidest või lõppkokkuvüõttes Püha Bernardi hospiitsi valitud koertest." Teine ekspert, dr. Straumann mäletab, et Berne´i turul oli ta näinud palju veokoeri, keda oma välimuse ja värvi järgi oleks võidud „bernhardiinideks“ kutsuda. Järelikult oli koeratõug levinud paljudes kohtades, mitte ainult hospiitsis.
Need olid tingimused, millest Heinrich Schumacher, Berne lähedalt Holligenist pärit lihunik ja kõrtsipidaja, 1850-aastate teisel poolel oma aretusprogrammi alustas. Schumacher oli esimene, kes, loomaks täpsed sugupuid, kasutas tõuraamatut (esimene Shveitsi Tõuraamat, 1884). Schumacheri esimeseks tõuramatusse kantud koeraks oli Apollo I, SHSB # 3 (SHSB #1 oli E. Baur´ile ja B. Siegmund´ile kuuluv Leon). Tuleb märkida, et esimene tõuraamat ilmus varsti pärast seda, kui Schumacher oma aretusprogrammiga alustas, mistõttu pole paljudel tema varasematest koertest SHSB numbrit. Varem mainitud Barry I kasutati Schumacher´i kennelis aretusisasena. 1854. aastal sündinud BarryI-l polnud SHSB numbrit, seega ei tohiks teda segamini ajada teiste hilisemate koeratega, kelle nimi oli ka Barry.
Barry I oli lühikarvaline punase-valgekirju isane, kelle esivanemad oli krahv Rougemount saanud otse hospiitsist. Blässi oli Schumacheri esimene emane (pikakakarvaline, sündinud 1856. aastal). Ka tema oli pärit hospiitsist. Schumacheri esimese aretuse tulemusena sündis lühikarvaline koer Sultan, kes oli valge-punasekirju mustade laikudega. Sultanit paaritati kollase lühikarvalise emasega, kellel olid valged laigud ja tume mask. Ta isa tuli otse hospiitsist, kuid ema päritolu oli teadmata. Sultani ja kollase emase järglasena sündis kuulus Favorita I, kes koos Sultan I-ga võitis 1867. aastal Pariisis toimunud maailmanäitusel esimese koha. Korduspaarituse tulemusena sündisid Barry II ja Toni I. Favorital ja Barry II-l olid hallikaspruunid laigud. Toni I oli pikakakarvaline. Sugupuude märkmete järgi Toni I-t aretuseks ei kasutatud ning ta jäi viimaseks pikakarvaliseks koeraks Schumacheri kennelis. Schumacheri „parandatud ja värskelt välja antud“ lühikarvaliste bernhardiinide sugupuu (22 oktoober 1886) paljastab, et ta jätkas hospiitsi koerte kasutamist iga kolmanda põlvkonna järel. Kokkuvõtteks saavutas ta siiski tugeva inbreedingu.
Pärast kolme põlvkonda järglasi aretas Schumacher vaid lühikarvalisi koeri. Schumacher oli pidevas ühenduses hospiitsiga, tema peamine ülesanne oli vana Barry-taolise koera uuestisünd. 1862. aastal alustas ta bernhardiinide eksporti Inglismaale, Venemaale ja USA-sse. Samal ajal kui Schumacheri aretusprogramm püüdles Barry poolt kehhastatud ideaali poole, meeldis teistele aretajatele tugevad koljud, tugevad stopid ja lühikesed koonud. Künzli kirjeldas neid koeri kui "rachitische Wasserköpfe" (rachitic hydrocephalus – sks keels rahhiitilised vesipead), kellel on rohkemal või vähemal määral tugev lõugade esiletungimine (prognatism).
Aretajad tulid turule, hakates valimatult koeri paaritama. Kutsikate müük oli väga ahvatlev ja mõned koerad, kes vaid vaevu bernhardiini meenutasid, müüdi suurte summade eest. Dr Künzli kirjutas 12-14. augustil 1899 Thun´is näitusel olles järgmist:"Teiste hulgas nägime koeri, kes sarnanesid tugevalt vapratele lihunikukoertele. Üks saatuslik viga lühikarvaliste bernhardiinide paarituses on hoolimatus, mistõttu aretajad unustavad hea tagakeha (koertel). Nad usuvad, et aretuse ainus eesmärk seisneb peas (pea aretuses). Niipea kui on jõutud kindla suuruseni, ilmneb paljudel muidu väljapaistvatel, märkimisväärsete peadega koertel, viletsa tagakeha olemasolu, lod ja kohmakas kõnnak." Ja veel kirjutas ta:"Teiseks patuks on selline aretus, kus pea albinism (pigmendi puudumine) pole kõrvaldatud." Neid mõtteid jagas ka A. Tagmann, kes kirjutas "Tierbörse´s":"Arvatavasti on äärmiselt raske ujuda vastuvoolu valitsevale suunale, moel on suur võim."
Segadus oli ülidne. Nägemused sellest, milline peaks ideaalne bernhardiin välja nägema, erinesid suuresti. Hospiitsist oli siinkohal vähe abi, kuna sealgi esines einevaid tüüpe. See ebakõla tüüpide vahel oli karja perioodilise täiendamise vajaduse orust pärit koertega otsene tagajärg. Saksamaa seadis sisse oma standardi 1878. aastal. Nad keeldusid kasutamast nimetust "bernhardiin" ja kasutasid "Alpenhund´i" (alpikoer, Alpidest pärit koer). Seega võis sama koeratõug mitmete erinevate nimede all esineda. Bernhardiini, alpikoera ja leonberger'it näidati sageli samas ringis. Õnneks saabus organisatsiooni kraad koos Shveitsi standardi tunnustamisega 1887. aastal. Shveitsi standardi kinnitamisega määrati shveitsi aretajad bernhardiinide aretusel peamisteks autoriteetideks. Huvitaval kombel jätkas hospiits standardi punktide eiramist. 1917. aastal olid 12-13 hospiitsi koera "Mantelhunde´d" (mantliga koerad) ning ainult ühel olid laigud valgel põhjal. Kõigil puudus tume mask. Kaheksa aastat hiljem, 1925. aastal, kirjeldati hospiitsi koeri kui üsna väikseid, kelledest paljud olid päris valged ning kõikidel oli rõngas saba. Vastupidiselt populaarsele uskumusele oli hospiitsil vähe tegemist tõustandardi kujunemisega, mille järgi me tänapäeval oma koeri hindame.
Schumacher lõpetas aretuse 1890. aastal. Ta väitis, et "uued aretajad" püüdsid rikkuda tema tööd liialdades suurusega, aretades koeri, kel on lühikesed, jämedad, ümarad pead ja koonud, mis pole piisavalt pikad. Schumacheri järgi kaotasid need koerad harmoonia (Ebenmass) kõnnakus, intelligentsuse ja väleduse. Schumacheri kriitikale vaatamata eelistas avalikkus tugevaid, pikakarvalisi koeri.
Enamuse tänapäeva bernhardiinide juured saab tagasi viia Schumacheri koerte juurde. Fakt, et vana "Küherhund" (karjakoer) on täielikult kadunud, näitab, et isegi Schumacheri koerad polnud päris tõupuhtad. Berne´i Loodusloo muuseumis on 36 „Schumacheri koera“ koljut. Vaatluste ja mõõtmiste käigus on näha suurt erinevust koljude suuruses ja kujus. Võib oletada samasugust erinevust , kui me kujutame neid koeri, kaasa arvatud keha suuruses, pikkuses jne. Need tüüpide erinevused eksisteerivad tänapäevalgi. Siiski, praeguse morfomeetrilise erinevuse astme võib panna liiniaretus ja standardi subjektiivsele tõlgendamisele, mitte ebapuhtale sugupuule. Need dr Künzli ja Schumacheri kommentaarid, mis puudutavad kõnnakut, kehtivad ka tänapäeva bernhardiini kohta.
[redigeeri] Legendaarne Barry Loodusloo muuseumis
Nagu varem mainitud, on Barry (1800-1814) kõige kuulsam bernhardiin. Hospiitsis jätkatakse Barry austamist sellega, et seal on alati üks Barry-nimeline koer. Sellegipoolest pole ükski Barry järglastest nii suurt kuulsust pälvinud. Topiseks tehtud Barry, nii nagu ta on Berne´i Loodusloo muuseumis välja pandud, näitab suurt ja tugevat koera, kes on siiski tänapäeva bernhardiinist palju väiksem. Kui praegused bernhardiinid kaaluvad 65-85 kg, kaalus Barry alla 50 kg (arvatavasti 40 ja 45 kg vahel). Täistopitud Barry kõrgus on 64 cm, kuid elav Barry oli arvatavasti veidi väiksem. Ta on väga sarnane sellele koerale, keda kujutas Salvatore Rosa pildil, mida hoitakse hospiitsis.
Täistopitud Barry on kompromiss selle vahel, kuidas topisetegija (või tema boss, muuseumi direktor) nägi ideaalset bernhardiini ja kuidas Barry tegelikult välja nägi. Enamgi veel, kolju kuju muudeti selliseks, nagu see oli 1923. aastal populaarne. Tegelikult oli Barry kolju küllaltki lame, mõõduka stopiga. Teiste sõnadega, Barry oli tõeline "Küherhund" (karjakoer). Teadmata põhjustel on topisetegija püüdnud teha suuremat pead koos esiletükkivama stopiga. Siiski ei saavutanud Barry kuulsust ideaalse bernhardiini võrdkujuna. Teda austati tema tegude eest päästmstöös, ta päästis 40 või rohkemgi inimelu. See arv on vaieldav. Kloostri munkade jaoks oli reisijate eest hoolitsemine igapäevatööks ja detailset aruannet selle kohta ei peetud. Veelgi enam, oleks olnud raske iga juhtumit eraldi hinnata ja otsustada, kas reisijad oleks jõudnud ohutult pärale koerte abita.
Kirjutis Barry monumendil (mis kujutab muideks pikakakarvalist koera, kel pole nähtavat sarnasust bernhardiiniga!) Asnière´s, Pariisi lähedal, teatab:"Il sauva la vie à 40 personnes. Il fut tué par le 41ème" (Ta päästis 40 inimese elu. Ta tapeti 41. poolt). Nagu varem mainitud, pole see tõsi. Barry tõi 1812. aastal Berne´i üks munk. See on fakt, mida vana prior 1866. aastal Heinrich Schumacherile kinnitas. Barry jäi Berne´i ja suri lõpuks 14-aastasena. Temast tehti topis ja ta pandi näitusele. Topisetegija andis Barry´le üsna alandliku ja leebe hoiaku, kuna prior tahtis, et Barry oleks meeldetuletuseks tulevastele põlvedele pidevast teenistusvalmidusest. 1923. aastal uuendati vana Barry topist. Barry topis oli muutunud küllalt rabedaks ja tema kasukas oli 20 tükiks lagunenud. Vaid tänu järgmise topisetegija, Georg Ruprechti meisterlikkusele on Barry nii hästi säilinud. Täna, 180 aastat pärast oma surma, on Barry´l ikka veel au olla välja pandud muuseumi peasissekäigu juurde. Ta on igavene meeldetuletus paljude koerte isetust tööst Suures Saint Bernardi kurus.
[redigeeri] Bibliograafia
* Achard, P., 1937, Hommes et chiens du Grand-Saint-Bernard, Les Éditions de France. Paris * Bourrit, M.T., 1774, Descriptions des Aspects du Mont Blanc. Lausanne. * Chanoine, Marquis, 1956, Les Chiens de Grand-Saint-Bernard et leurs sauvetages. Hospice du Gr. S.-Bernard. * De la Rie, A., 1974, The Saint Bernard Classic. Kansas City, Missouri. * Donnet, A., 1950, Le Grand Saint Bernard. Editions du Griffon, Neuch?tel. * Duc Ant, Canon of St. Bernard, 1950 (circa), The Hospice of St. Bernard, Martigny. * Heim, A., 1927, Geschichte des St. Bernhardshundes. Schweiz. St. Bernhardsklub, Eigenverlag. * - , 1933, Barry, Tatsachen und Dichtung. Schweizerisches Hundestammbuch 32, Bern. * Huber, W., 1947, Die Veränderung der St. Bernhardsrasse in den letzen 140 Jahren. Schweizer Hundesport 4, Bern. * - , 1980, Die Geschichte von Barry, dem berühmten St. Bernhardshund. Unpublished manuscript, library Natural History Museum Berne. * Meisner, F., 1816, Barry. In: Alpenrosen, Bern. * Räber, H., 1976, Die Herkunft der schweizerischen Sennenhunde und des St. Bernhardshundes. In: 100 Jahre kynologische Forschung in der Schweiz, Bern. * - , 1980, Die Schweizer Hunderassen. Rüschlikon-Zürich. * - , 1993, Enzyklopädie der Hunderassen. Franckh-Kosmos, Stuttgart. * Raulston, E.R., R. Roberts et al. (Ed), 1974, The New Complete Saint Bernard, Fourth Edition, Howell Book House. * Schweiz. St. Bernhards-Club (Ed.), 1914, Der Bernhardiner. Zürich. * Siber, M., 1884, Der Sanct Bernhardshund. Schweizerisches Hundestammbuch 1, Bern. * - , 1897, Der Tibethund. Winterthur. * Siegmund, B., 1893, Der St. Bernhardshund. Schweiz. Hundestammbuch 5, Bern. * Stampfli, H.-R., 1976, Die prähistorischen Hunde der Schweiz - ein geschichtlicher Rückblick. In: 100 Jahre kynologische Forschung in der Schweiz, Bern. * Strebel, R., 1905, Die Deutschen Hunde und ihre Abstammung. München. * Studer, Th., 1893, Zwei grosse Hunderassen aus der Steinzeit der Pfahlbauten. Schweiz. Hundestammbuch 5, Bern. * - , 1897, Beiträge zur Geschichte unserer Hunderassen. Naturwisenschaftliche Wochenschrift XII, 28. * - , 1901, Die prähistorischen Hunde und ihre Beziehung zu den gegenwärtig lebenden Rassen. Zürich. * - , 1907, Schädel eines Hundes aus einer prähistorischen Wohnstätte der Hallstattzeit bei Karlstein. Mitteilungen der Schweiz. Naturforschenden Gesellschaft, Bern. * - Tschudy, W., 1926, Geschichte des Hundes. Bern.
[redigeeri] Autoriõigused
See artikkel on tõlgitud aadressilt http://nmbe0.unibe.ch/deutsch/531_5_1.html
Artikli kasutusõigused: http://nmbe0.unibe.ch/deutsch/531_5_1_10.html
These pages may be copied and used for non-commercial purposes as long as no part is altered and reference to it's authors is made.
(NMBE 12-DEC-1994)