Clemens IX
Allikas: Vikipeedia
| Vajab toimetamist |
| Clemens IX | |||||||||||||||||||
 |
|||||||||||||||||||
|
Clemens IX, Giulio Rospigliosi (27. jaanuar või 28. jaanuar 1600- 9. detsember 1669) oli paavst 1667-1669. Ta oli 238. paavst.
Giulio Rospigliosi sündis Pistoias aadliku Giacomo Rospigliosi ja Caterina Rospigliosi 4 lapselises peres vanima lapsena. Tema perekonna jõukus tugines lambakasvatusest saadavale tulule. Giulio Rospigliosi lõpetas 1617 Rooma kolleegiumi, kus ta õppis Faminio Strada, Alessandro Donati ja Torquato de Cupise juures ja temast sai Gregorius XV järel neljas paavst, kes oli saanud oma hariduse jesuiitide käest. Ta õppis Pisa ülikoolis teoloogiat ja õigusteadust. 1623 omandas ta doktorikraadi. Tema õpinguid toetas Barberinide suguvõsa. Giulio Rospigliosi tegeles aktiivselt loometööga ja avaldas mitu melodraamat, millest tuntuim Chi soffre speri esietendus 27. veebruaril 1639 Barberini palees.
Sisukord |
[redigeeri] Ametid
- 1623 – 1625 Pisa ülikooli filosoofiaprofessor
- 1632 Signatura gratiae ametnik
- Jumalateenistuse kongregatsiooni sekretär
- Avignoni kohtunik
- 24. detsember 1636 Santa Maria Maggiore basiilika kanoonik
- Santa Maria Maggiore basiilika vikaar
- 1634 – 1644 „paavstliku postiteenistuse” sekretär
- 4. jaanuar 1643 penitentiariumi kanoonik-konsultant
- 14. märts 1644 – 20. juuni 1667 Tarsuse peapiiskop (ordineeriti piiskopiks 29. märtsil 1644)
- 14. juuli 1644 – jaanuar 1653 nuntsius Hispaanias
- Jaanuar 1653 Rooma kuuria ametnik
- 8. jaanuar – 15. aprill 1655 Rooma kuberner
- 15. aprill 1655 – 22. mai 1667 riigisekretär
- 9. aprill 1657 – 20. juuni 1667 kardinalpreester
- 23. aprill 1657 – 20. juuni 1667 San Sisto kardinalpreester
[redigeeri] 1667.aasta konklaav
Clemens IX valiti paavstiks 20. juunil 1667 ja krooniti 26. juunil. 2. – 20. juunini 1667 toimunud konklaavi viimases voorus osales 64 kardinali. Clemens IX osutus valituks kardinal Decio Azzolini juhitava Squadrone volante fraktsiooni poolt. Viimases voorus hääletas tema vastu kardinal Neri Corsini. Kardinal Niccolò Albergati-Ludovisi saabus konklaavile 6. juunil. 10. juunil saabusid konklaavile kardinalid Giovanni Stefano Donghi ja Marcello Publicola Santacroce.
[redigeeri] Välispoliitika
| Kuuria | |||||||||||
|
[redigeeri] Suhted Prantsusmaaga
Tema eelkäijate ajal Prantsusmaa õukonnaga halvenenud suhted paranesid Clemensi valitsemisajal tunduvalt. Ta võis eemaldada 1664 sõlmitud Pisa rahulepinguga korsika väeosa kasarmu ette püstitatud tänupüramiidi ja lubas vastukaaluks Prantsusmaa kuningal Louis XIV nimetada prelaate äsja vallutatud aladel (reunioonipoliitika).
Nii Hispaania regent kui Prantsusmaa kuningas tunnustasid paavsti vahendajana rahusõlmimisel, kui Clemens IX vahendas Hispaania ja Prantsusmaa vahelise Devolutsioonisõja lõpetanud Aacheni rahulepingut, millega Prantsusmaa kindlustas oma positsioone Flandrias.
[redigeeri] Suhted Portugaliga
1667 tagandati Portugali kuningas Alfonso VI Bragança võimult ja uueks kuningaks sai tema vend Pedro II Bragança, kes soovis võimule saades abielluda oma venna naisega. Pedro oli abielu seadustamiseks küsinud luba kardinal Louis de Vendômelt, kes andis ka vastava loa, mille tõttu tekkis vaidlus selle abielu õigsuse üle. Clemens IX määras probleemi uurimiseks ametisse komisjoni ja pärast komisjoni otsust kinnitas kuninga abielu kehtivust kanoonilise õigusega. Kui Hispaania tunnustas 5. veebruaril 1668 Portugali iseseisvust, kinnitas Clemens IX ametisse Portugali piiskopid. Suhete paranemisel saatis Portugal Rooma suursaadikuks Prado krahvi.
[redigeeri] Võitlus türklastega
Clemens IX moodustas Venezia, keisri, Hispaania ja Prantsusmaaga liiga võitluseks türklastega. Ta finantseeris Venezia eestvõttel 1668 ja 1669 korraldatud sõjakäike Kreeta vallutamiseks türklaste käest, kuid 6. septembril 1669 pidid veneetslased loovutama Candia (Herakleioni). Nende sõjakäikude läbikukkumisel pidi paavst tegelema võlakoormaga.
[redigeeri] Jansenism
Aleksander VII surma järel oli Prantsusmaal neli piiskoppi, kes ei tunnustanud paavsti otsust jansenismi hukkamõistmiseks. Olukorra paranemist lootvat piiskopid tutvustasid pärast Clemens IX võimuletulekut uuele paavstile oma varasemaid seisukohti. Clemens IX mõistis hukka Alet piiskopi Nicolas Pavilloni Rituel d'Alet, kuid saatis probleemi arutamiseks Pariisi nuntsiuseks Pietro Bargellini, kes pooldas selles küsimuses erinevalt oma eelkäijatest mõõdukamat lähenemist. Tema soovitusel määras Clemens IX ametisse 12 liikmelise komisjoni ja tunnustas 19. jaanuaril 1669 jansenistidest piiskoppe, kui nood on valmis temale kuuletuma. Hugues de Lionne vahendusel sõlmiti veebruaris 1669 jansenistidega nn. Clemensi rahu (Pax Clementina).
[redigeeri] Liturgilised otsused
1667 lubas ta Neitsi Maarja pärispatuta saamise püha tähistada mõnedes piiskopkondades vastava oktaavi järgi.
20. novembril 1669 andis ta dekreedi hiina riituse kohta, milles ta ei tunnustanud jesuiitide poolt tehtud muudatusi.
Ta soovitas Armeenia patriarhil Hagopil järgida ladina riitust, kuid sätestas 1669, et kohalikku riitust järgivad armeenia katoliku preestrid ei tohi pidada teenistusi ladina riituse järgi.
Ta tunnustas tsistertslaste riitust.
Ta käskis Pariisi peapiiskopil Hardouin de Péréfixe de Beaumontil taastada teatud kirikupühade tähistamise, mille Pariisi peapiiskop oli omavoliliselt oma peapiiskopkonnas tühistanud.
[redigeeri] Klerikaalsete institutsioonide reformid
1667 eraldas ta kamaldolesiaanide Monte Corona ja Camaldoli kongregatsioonid, mis ühendati Urbanus VIII poolt.
Ta tunnustas 2. augustil 1668 keisrinna Margareta Teresa rajatud Särava Risti ordut, mis rajati samal aastal keiserliku kabeli põlemisel leitud risti auks.
1668 saatis ta laiali Montegraneli Carlo rajatud hieronümiidi eremiidid.
1669 taastas ta Innocentius X poolt laiali saadetud piaristid ja lubas neile regulaarvaimulike õigused.
1669 moodustas ta indulgentside kongregatsiooni.
[redigeeri] Muud otsused
Clemens IX sätestas 2. augustil 1667 avaldatud motu proprios Nos volentes konklaavil osalejatele privileegid.
Ta avaldas 28. veebruaril 1668 motu proprio Cum a prima.
Ta likvideeris maksude alandamiseks Aleksander VII nimel viljamüügi monopoli (macinato) Kirikuriigis.
Ta ei tunnustanud Pietro Francesco Orsini di Gravina vanemate kaebust poja siirdumise vastu kloostrisse, kuna nende vanim poeg oli tiitlite pärija, vaid lubas tal jääda kloostrisse.
Ta saatis Prantsusmaa kuningannale „kuldroosi.”
17. juulil 1669 avaldas ta bulla Sollicitudo, milles sätestas ekskommunikatsiooni misjonäridele, kes pühendusid kauplemisele või osalesid kaubandustegevuses.
4. juulil 1669 kinnitas ta Siiami apostelliku vikariaadi haldamise Pariisi rajatud välismisjoni seminarile.
Clemens IX kuulas kaks korda nädalas Püha Peetruse basiilikas pihilisi, külastas võõrastemaju ja võõrustas iga päev 12 palverändurit oma lauas. Kaks korda aastas käis ta Santa Sabina dominikaanide kloostris spirituaalsetel harjutustel.
[redigeeri] Kanoniseerimised
Clemens IX kanoniseeris 28. aprillil 1669 Maria Magdalena de’ Pazzi ja Pedro de Alcantara.
Clemens IX kuulutas 15. aprillil 1668 õndsaks Roosi Limast ja 9. oktoobril 1669 Savoia Margareeta. Ta tunnustas 1669 Flüe Nicolause austamist.
[redigeeri] Onupojapoliitika
Clemens IX vend oli Camillo Domenico Rospigliosi, kelle poeg Giacomo Rospigliosi sai 1667 kardinaliks. Camillo teine poeg Tommaso sai Sant’ Angelo kindluse kastellaaniks. Camillo poeg Giovanni Battista Rospigliosi sai 1668 Zagarolo hertsogiks.
[redigeeri] Clemens IX kultuuriloos
Clemens IX keeldus laskmast paigutada oma epitaafe hoonetele, mis tema valitsemisajal püstitati. Ta lasi Roomas avada esimese ooperiteatri. 1668 peetud karnevali ajal palus ta Antonio Maria Abbatinit teha muusika oma itaaliakeelsele tõlkele hispaania keelsest religioossest draamast La Baltasara, mis itaaliapäraselt kandis nime La comica del Cielo.
Clemens IX lubas Giovanni Domenico Cassinil siirduda Prantsusmaale. Ta oli Claude de Lorraini ja Ludovico Lenzi patroon.
[redigeeri] Looming
Melodraamad
- Il sant'Eustachio 1625
- Erminia sul Giordano 1633
- Il sant'Alessio 1634
- I santi Didimo e Teodora 1635
- Chi soffre speri 1639
- La Genoinda 1641
- Il palazzo incantato 1642
- Dal male il bene 1654
- La vita humana [1656]]
- Il san Bonifacio
- L'armi e gli amori
- La comica del Cielo 1667
- Adrasto
- Gioseffo
- Isacco
- Sofronia
Muud muusikateosed
- Aaria Non ha, non ha più loco
- Kantaat Armida abbandonata
- Chori militares
- Discorso dello scorruccio
- Discorso sull'"Elettione"
- De Urbani octavi effigie
- Sonett Fabio che à lo splendor
- Sonett Fu già tempio sublime e stabil sede
- Sonett L'inuitta destra, al cui temuto Impero
- Sonett Senza nubi un sol giorno, ò pur giocondo
- Sonett Vide il Metauro già sopra le sponde
- Canzonetta Su l'auree soglie
- Canzonetta Su l'auree soglie
- Ood Con le faci, e le catene
[redigeeri] Kardinalide pühitsemised
Clemens IX pühitses oma ametiajal 12 kardinali 3 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Clemens X. Lisaks itaallastele said kardinalideks 1 hispaanlane ja 1 prantslane.
- Konsistoorium 12. detsember 1667
- Sigismondo Chigi
- Leopoldo de' Medici
- Giacomo Rospigliosi
- Konsistoorium 5. august 1669
- Luis Manuel Fernández de Portocarrero-Bocanegra y Moscoso-Osorio in pectore
- Emmanuel Théodose de la Tour d'Auvergne de Bouillon
- Konsistoorium 29. november 1669
- Nicolò Acciaiuoli
- Emilio Bonaventura Altieri (Clemens X)
- Giovanni Bona
- Buonaccorso Buonaccorsi
- Carlo Cerri
- Francesco Nerli
- Lazzaro Pallavicino
[redigeeri] Legendid
Ühel päeval, kui Clemens IX kavatses pärast kaebuste ärakuulamist vastuvõturuumist lahkuda, kuulis ta üha mehe palvet, keda keegi ei pannud tähele. Paavst pöördus tagasi, et vestelda mehega, kes oli kurvastanud, sest ta ei saanud kurta oma muret paavstile. Clemens IX kuulas tema palved ära ja saatis ta seejärel minema. [1]
[redigeeri] Surm
Clemens IX suri 9. detsembril 1669 südamerabanduse tagajärjel.
| Eelnev: Aleksander VII |
Paavst 1667–1669 |
Järgnev: Clemens X |
