Družiina

Allikas: Vikipeedia

Lisa artiklisse pilte
projektist Wikimedia Commons või teistest vikipeediatest.
Vaata lisainfot artikli arutelust.

See artikkel räägib idaslaavlaste hõimuülikute ja Vana-Vene vürstide väesalkadest; sõna hilisema kasutuse kohta vaata artikleid Rahvamalev, Ehitusmalev ja Pioneerimalev

Družiina (vene keeles дружина) oli idaslaavlaste hõimuüliku või Vana-Vene vürsti isiklikus teenistuses olev väesalk.

Družiina algsed funktsioonid olid üliku ihukaitse, vallutatud aladelt andami kogumine ning osavõtt sõjakäikudest sõjaväe tuumikuna.

Arvatakse, et družiinad said alguse varjaagide vandeühingutest, mis rändasid mööda Vene jõgesid. Arheoloogiliste väljakaevamiste põhjal on arvatud, et družiinad tekkisid hiljemalt 6. või 7. sajandil. Nende teadaolev kirjalik esmamainimine pärineb Ahmad ibn Fadlānilt, kes kirjeldab russide ( روس (Rūs)) matusekombeid ning ütleb, et nende juhi majapidamises oli nelisada sõjameest. Ta mainib, et pealiku surma puhul ohverdati kõige andunumad neist.

Družiina liikmeid nimetati družinnikuteks. Vana-Venes võisid nad igal ajal lahkuda ühe vürsti juurest ja minna teise juurde.

Sõjameeste arv družiinas varieerus, jäädes mõnesaja piiresse.

Sõjakäikude puhul värvati lisaks družiinale sunniviisiliselt mehi juurde.

Vürst maksis družinnikutele teenistuse eest ja nad said osa sõjasaagist.

11. ja 12. sajandil jagunes družiina kaheks kihiks: vanem družiina (дружина старшая) ehk "parem družiina" (дружина лепшая) ehk "eesmine družiina" (дружина передняя) ning noorem družiina (дружина молодшая).

Vanem družiina koosnes "vürsti meestest" (княжие мужи), kellest said lõpuks bojaarid. who had eventually became boyars. Nad täitsid kõrgemaid sõjaväelisi ja tsiviilametikohti (possaadnik (asehaldur), vojevood (väeülem)) ning olid vürsti nõuandjateks.

Noorema družiina liikmed (отроки, гридни) olid peale sõjaväeteenistuse ka vürsti jooksupoisteks ja ihukaitsjateks. Noorem družiina ei osalenud vürsti nõupidamistel, välja arvatud sõjalistel nõupidamistel, kus osales palju družinnikuid.

Käsikirjades mainitakse, et vanema druziina liikmetel olid oma isiklikud družiinad.

Kui vürst suri, päris družiina tema järglane, kellel tavaliselt juba oli oma družiina. See tekitas tavaliselt rivaliteeti: eelmise vürsti družiina apelleeris oma kogemusele, uue vürsti družinnikutel aga oli juhi usaldus.

Alates 12. sajandist Vladimiri-Suzdali vürstiriigis, hakkasid druzinnikud muutuma maavaldajateks.

Družiinad kadusid 16. sajandil, kui kadusid osastised.