Frida Kahlo
Allikas: Vikipeedia
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia reeglitele.| Vajab toimetamist |
Frida Kahlo (6. juuli 1907 Coyoacán (México lähedal) – 13. juuli 1954) oli Mehhiko maalikunstnik.
Sisukord |
[redigeeri] Biograafia
Frida Kahlo isa oli juudi-saksa fotograaf Guillermo Kahlo, kelle perekond pärines Oradeast Rumeeniast. Ema oli mehhiklanna Matilde Kahlo (sündinud Calderón). Frida Kahlo oli pere kolmas tütar, sünninimega Magdalena Carmen Frida Kahlo y Calderón.
Vaatamata sellele otsustas Frida öelda oma sünniaastaks 1910, mis oli Mehhiko revolutsiooni algusaastaks, sest ta arvas, et tema elu algas moodsa Mehhikoga. See detail iseloomustab tema ainulaadset iseloomu, mis on alates lapsepõlvest olnud sügav ja tundeküllane, mässumeelne ühiskonna normide ja tavamoraali vastu, liigutatud kirest ja sensuaalsusest. Uhke oma Mehhiko päritolu ja kultuuritraditsioonide üle, oli ta amerikaniseerumise vastane. Kõike seda segas ta oma kummalise huumorimeelega. Tema elust jäid järele silmatorkavad kehalised kannatused, mis algasid 1910. aastal saadud lastehalvatusega ning jätkusid mitmesuguste haiguste, vigastuste, õnnetuste ja operatsioonidega. Esimene haigus jättis talle alatise märgi: tema parem jalg oli palju peenikesem kui vasak jalg.
[redigeeri] Õpingud
Aastal 1922 astus ta Escuela Nacional Preparatoria de Mexico D.F., kõige lugupeetavamasse Mehhiko haridusasutusse, mis alustas esimest korda ka tüdrukute vastuvõtmist joonistamis- ning modelleerimiskursustele. Siin viisid tema tembud ühe mässumeelse, peamiselt poistest koosneva grupi ninameheks, kellega ta tekitas lugematul arvul tülisid, mille ohvriteks olid enamasti nende endi õppejõud. Just selles koolis lõi ta esimese tutvuse oma tulevase abikaasa, mehhiklasest seinamaalija Diego Riveraga, kes oli enda peale võtnud kooli auditooriumisse seinamaali joonistamise.
[redigeeri] Õnnetus, mis muutis kõik
Aastal 1925 õppis ta gravüüritehnikat Fernando Fernandeze käe all. Sama aasta 17. septembril toimunud autobussiõnnetuses sai Frida püsivaid vigastusi: tema selgroog, mitu roiet ja vaagnaluu olid murdunud, tema parem jalg oli paigast väljas ja purunenud, tema õlg oli murtud ja üks lenkstang oli sisenenud kõhust kuni vaagnaluuni. Tolleaegne meditsiin piinas teda kirurgiliste operatsioonide (32 kogu tema elu jooksul), erinevat tüüpi korsettide ja erisuguste „venitusmehhanismidega“.
[redigeeri] Kunstnikukarjäär
Igavus, mida põhjustas tema olukord, alustas ta maalimisega; 1926. aastal, veel paranedes, maalis ta oma esimese autoportree, esimese suurest maalide seeriast, mis väljendas tema elu sündmusi ja tema isiklikke reaktsioone olukordadele. Enamus tema maalidest valmisid, kui ta oli ahelatud oma voodisse, ent vaatamata sellele lubasid tema suur jõud ja elutahe tal oluliselt paraneda. Pärast paranemist, mis andis talle tagasi võime käia, tutvustas üks tema lähedane sõbranna teda Mehhiko kunstnike väikesele ringkonnale, kus teiste seas tutvus ta fotograafi, kunstniku ja kommunisti Tina Modotti ning Diego Riveraga. 1938. aastal klassifitseeris poeet ja sürrealismikriitik André Bretón ühes oma kunstiessees Kahlo loomingu kui sürrealistliku, mis oli mõeldud Kahlo näituse avamise tutvustamiseks New York’is Julien Levy nimelises galeriis. Siiski kuulutas naine palju hiljem: „Arvasin, et olen sürrealist, aga ma ei ole. Ma ei maalinud kunagi oma unenägusid. Maalisin oma tegelikkust.“ 1939. aastal avas ta tänu Bretónile näituse Pariisis Renón’i ja Collea galeriis. Tänu olemisele Prantsusmaa pealinnas, tutvus ta Picassoga ja tema pilt oli prantsuse Vogue’i kaanel. Pärast seda oli Frida teada kogu maailmale. Kõik armastasid teda.
[redigeeri] Abielu ja muud suhted
21. augustil 1929. aastal abiellus Frida Kahlo Diego Riveraga. Nende abielu koosnes armastusest, seiklustest, loomingulistest sidemetest, vihkamisest ja lahutusest 1940. aastal, kuid nad taas - abiellusid juba samal aastal. Pulmas nimetas Frida seda abielu elevandi ja tuvi ühenduseks, sest Diego oli hiiglaslikku kasvu ja väga tüse, sel ajal kui naine oli lühike ja sale. Frida ei võinud oma õnnetuste tagajärjel kunagi lapsi saada; selle aktsepteerimine võttis tal aega aastaid. Vaatamata mehe seiklustele teise naistega (kelle hulka kuulus ka Frida enda õde), abistas mees teda mitmetes asjades. Ta mõjutas Fridat kandma Mehhiko traditsioonilist riietust, mis kujutas endast suurt värvilisi kleiti. See koos naise erilise näoilmega, mida põhjustasid tema kokku-kasvanud kulmud, kujundas tema märgi. Diego armastas Frida maale ja oli tema suurim austaja. Naine oli aga vastupidiselt mehe suurim kriitik ja tema elu suurim armastus. Diego kuulsuse kasv Ameerika Ühendriikides viis nad 1931. kuni 1934. aastani suurelt jaolt elama New York’i ja Detroiti. 1937. ja 1939. aasta vahel elas Lev Trotski koos oma naisega Coyoacanis Frida juures. Seal oli Fridal mehega suhe, mis aga lõppes, kui Trotski naine sellest teada sai ning nad kolisid Cuernavacasse, kus Trotski hiljem mõrvati.
[redigeeri] Lahkumine
1953. aasta kevadel korraldas sama linna la Galeria de Arte Contemporaneo esimest korda väga olulise väljapaneku. Frida tervis oli aga väga halb ning seetõttu keelasid arstid tal galeriisse minna. Mõned minutid pärast seda, kui kõik kutsutud olid jõudnud galeriis sees tutvuda, algas väljas sireenide huilgamine. Hullunud rahvasumm saadeti välja; seal oli kiirabiauto, mida saatis mootorratastel eskort. Frida Kahlo oli haiglavoodis ja kiirabi abiga tulnud oma näitusele. Ajakirjanikud ja fotograafid olid hämmeldunud ning vaimustuses. Tema voodi asetati galerii keskele, rahvahulk tervitas teda. Frida jutustas anekdoote, laulis ja jõi kogu õhtu. Näitusel oli kohene ja suur menu. Samal aastal pidid arstid amputeerima Frida ühe jala, kuna selles oli gangreen. Selle tõttu tekkis tal aga sügav depressioon ning ta kaalus mitmel korral enesetappu. 13. juulil 1954. aastal suri Frida Kahlo Coyoacanis. Arstid ei sooritanud lahkamist. Matusepäeval oli Frida kirst kaetud kommunistliku partei lipuga, mis tekitas Mehhiko ajakirjanduses palju kõmu ja kriitikat. Diego, kes naise juures lõpuni oli, abiellus järgmisel aastal uuesti, ent suri 1957. aastal. Ehkki Kahlo ametlik surmapõhjus oli gangreeni levik, arvatakse enamasti, et ta võttis endalt ise elu. Naise viimane kirjutis tema päevikus oli: „Ma loodan, et lahkumine on rõõmus ja ma loodan, et ma ei tule enam kunagi tagasi.“
[redigeeri] Mälestamine
Neli aastat pärast tema surma muudeti Kahlo ja Rivera ühine kodu Frida Kahlo muuseumiks (El Museo Frida Kahlo), mis kannab nime Sinine Maja ehk Casa Azul, kus asub ka urn naise hiljem tuhastatud säilmetega.
Mitmed kunstimuuseumid on talle pühendanud tagasivaatavaid näitusi: El Instituto Nacional de Bellas Artes del ciudad de México (1977), el Museo de Arte Contemporaneo de Chicago (1980) ja Londoni Whitechapel’i muuseum (1982).
Samuti on kunstnikust tehtud kolm filmi: 1982. aastal dokumentaalfilm ja 1984. ning 2002. aastal mängufilm. Viimases, pealkirjaga Frida, mängis peaosa Salma Hayek, film kandideeris kuuele ja võitis kaks Oscarit.
