Gérard Philipe

Allikas: Vikipeedia

Provence'i taeva all väikesel Ramatuelle'i kalmistul on lihtne haud, kuhu kohalikud ja läbisõitvad inimesed tulevad mõtisklema. Siin maapõues, mida ta kirglikult armastas ning mis talle alati lähedane oli, magab oma viimast und legendaarne prantsuse teatri- ja filmistaar Gérard Philipe. Näitlejate Prints, kaunis kui loorberitega pärjatud jumal, sedavõrd armunud ellu ja kõigesse, mis hinge ja vaimu toidab, tuli ta siia maale unustama oma ametiorjust, teatud moel mahalaadima oma kuulsuse koormat. Siin oli ta üksnes lihtne inimolend oma naise ja kahe lapse seltsis, sageli ka koos hella ja mõistva ema Minou’ga. Kogu oma elu jooksul õnnestus tal jääda ehtsalt inimlikuks. Sellest, koos andega, koosneski tema näitlejaisiksus.

Siin, Ramatuelle’is, kus tal oli mõnus majake "La Rouillere", armastasid teda kõik. Ta rääkis kõigiga, kes olid tema vastu loomulikud ja vabad. Kohalikud pidasid teda üheks enda seast. "Mees, kes ei tseremoonitse," öeldi, ning see oli kaalukas kompliment.

Ta soovis olla rahvamasside lemmik, kuid ennekõike tahtis ta olla tõeline inimene, teades, et see on raskeim asi elus. Tal olid omad puudused ja omad väärtused. Ta paistis silma ettenägelikkuse, delikaatsuse ja terava taibuga. Ent ta oli ka heitliku meelega. Ta ei tahtnud olla ja jääda selle kuju vangiks, keda oli kehastanud laval või filmis. Ta oli ilus ja võluv, ent samas mitte ingel, kelleks teda paljud pidasid või kellena näha soovisid.

Paljud näitlejad, sama andekad oma loomingulise tee algul, kui seda oli Gérard Philipe; jõudes oma viimasele ringile, jätavad seljataha tühise karjääri Pariisi bulvariteatrites ning kulutavad oma päevi andetute filmide peale. Philipe oli aga võrdselt nii teatris kui kinos mänginud säravaimat maailmaklassikat ja tahtis seda rida väärikalt jätkata. Tal olid seljataga rollid Camus', Giraudoux', von Kleisti, Brechti, Musset', Shakespeare'i ja Dostojevski näidendites. Tema ees avanes perspektiiv kümnetest töödest, mis olid täie tõsidusega koos abikaasaga läbi mõeldud. Ta valmistus saama "Berenique'i" Tituseks, plaanis lavastada rea Corneille' tragöödiaid, unistas Hamleti rollist. Surm nädal enne 37ndat sünnipäeva tõmbas kõigele kriipsu. Surm pole iialgi õiglane. Kuid Gérard Philipe'i surm oli kohutavalt ebaõiglane. Ta rebis meie seast noore mehe, näitlejate printsi ja inimese, kelleks Gérard tõotas saada, kellena lubas enesele olla, kes juba oligi.

Gérard Albert Philip sündis 4.detsembril 1922.aastal Cannes'is. Tema isa oli auahne ja edukas advokaat, kes veidi aega hiljem hakkas tegelema äriga. Muuhulgas oli ta "Hōtel du Parc'i" omanik. Proua Philip, slaavi päritolu kaunitar, oli tuntud kaardimoorina. Peres kasvas ka Gérard'ist aasta vanem poeg Jean, kellega Gérard oli lahutamatu. Poisid õppisid internaadis ning laulsid kirikukooris; noorem sai häid hindeid, eriti prantsuse ja inglise keeles ning kehakultuuris. Gérard oli arukas ja võluv juba lapsena. Vahel häiris ema poja liignegi arukus ja napisõnalisus. Pealtnäha paistis poiss laisa ja apaatsena, kuid tegelikult oli ta väga tähelepanelik ja uudishimulik ümbritseva suhtes. Ta oli heasüdamlik ja lahke, alati valmis teistele appi ruttama, kuid samas ka parajalt üleannetu. Kord kohtus ema endise "Comédie Franēaise'i" näitlejanna Susanne Devoillot'ga, kes palus, et too lubaks oma nooremat poega haigestunud näitleja asemele heategevusõhtule luuletusi lugema. Kuuldes emalt sellest ettepanekust, oli Gérard vapustatud. Poiss, kes selle ajani oli kategooriliselt keeldunud esinemast isegi koolinäidendites, oli nüüd hetkega nõus. Tolle õhtu järel kinnitas Devoillot, et Gérard'il on jumalaand. 1940.aastal sai Gérard küpsustunnistuse. Ees ootas teda vanemate poolt välja valitud juurainstituut Nice'is.

Kui Prantsusmaa 1941.aasta suvel kapituleerus, asus 18aastase Gérard'i isa natside poolele. Temast sai Pétain-Lavali üks juhte, okupantide käsilane. Prantslased vihkasid kollaboratsioniste; vältimaks halvimat, jättis isa pere maha ning pages Hispaaniasse. Seda lõiku oma elus Philipe meeleldi ei meenutanud ja asus ise võitlema. Kuid poliitik sõna otseses mõttes, polnud Gérard Philipe iial. Ta ei kuulunud ühessegi parteisse, ent polnud juhus, et ta oli üks neid inimesi, kes vastas vastupanuliikumise organisatsiooni üleskutsele ja võttis reavõitlejana osa Pariisi vabastamiseks peetavaist barrikaadilahinguist. Polnud juhuslik seegi, et ta ei jätnud hiljemgi reageerimata ühelegi laiaulatuslikumale ühiskondlikule algatusele, isegi kui see rikkunuks tema kui publiku lemmiku karjääri.

Okupatsiooni järel oli pea kogu Prantsusmaalt Vahemere-äärsesse linnakesse kokku tulnud palju kõrgema seltskonna filmiinimesi. Nice'is töötasid filmistuudiod, ühes neist Marc Allègret. Viimasele olid tolle sõbrad rääkinud, et "Hōtel du Parci" direktori abikaasa oskab hiilgavalt kaarte panna. Inimesed, eriti kunstivaldkonnast, on ju väga kerge- ja umbusklikud, evakuatsiooni tingimustes seda enam. Nii suunduski Allègret koos naisega madame Philipe'i juurde. Too aga pajatas ennustamise vahele oma muredest. Muuseas mainis ta, et noorem poeg kavatseb instituudi pooleli jätta ning näitlejaks hakata. Allègret'l tekkis huvi ning ta kutsus poisi enda juurde katsetele. Et Gérard ei katkestaks õpinguid, saatis rezhissöör Nice'i oma assistendi Jean Huet', kellelt tulevane lava- ja filmitäht sai oma esimesed õpetused. Ehkki koolitada polnud nagu vajagi: kõigile jäi mulje, nagu ei valmistanud rollide loomine noormehele mingit pingutust, ta näis kõike juba niigi teadvat.

Esimese rolli teatrilaval mängis Gérard Philipe 1942.aastal Lyonis Claude Dauphini trupiga André Roussini näidendis "Lihtsalt üks suur tüdruk". Debütant esines küll vaid ühesainsas stseenis etenduse lõpul, kuid sellest piisas, et nii publik kui kriitikud tundsid ära tõelise talendi. Aasta hiljem debüteeris Philipe Marc Allègret' filmis "Pisikesed Lillede uulitsalt" ning mängis Inglit Jean Giraudoux' tükis "Soodoma ja Gomorra". Juba esimesed sammud näitlejateel tõid Gérard'ile edu, ent ta soovis seda elukutset tõeliselt õppida. Sel eesmärgil ilmus ta 1943.aasta oktoobris Pariisi konservatooriumi sisseastumiseksamitele. Muidugi sai ta sisse. Eriti tänulik on Philip olnud oma õpetajale Georges Le Royle, kellega hoidis kontakti elu lõpuni. Esimese õppeaasta lõpus osales Gérard näitlejameisterlikkuse konkursil ja pälvis teise preemia (Prix de Comédie). Olles juba saavutanud menu, ei kaotanud Philipe tahtmist edasi õppida ning pani end kirja Denis d'Inèsi kursustele. Alates oma esimesest rollist kuni viimaseni kulges tema karjäär sirge sihina tema kõrval. Äärmiselt lihtne, kuid samas väga nõudlik noormees: talle meeldis kõik see, mida ta tegi, ka vähem õnnestunud filmid. Kui 1946.aastal linastus Georges Lampini "Idioot" (Dostojevski järgi), tõdes prantsuse kinokunst otsekohe, et see vastupandamatu kutsumusega noormees kannab endas viljakat tuld, mis teeb temast suure staari. Järgmisel aastal leidsid kõik lootused kinnitust — Claude Autant-Lara skandaalse ja väävlihõngulise filmiga "Saatan ihus" (1947). Ometi lõksuderikas osa, kuid Gérard oli ehtsalt, iga kiuga, Radiguet’ kujutatud kangelane: tal oli seal elurõõmu, hoogu, ägedust. Pärast seda jooksid produtsendid talle tormi: kõik tahtsid teda oma filmide peaossa. Algas tõus tippu. Kui teater jäi alatiseks tema suureks kiindumuseks, oli kino see, millele ta andis kogu oma energia ning mida ta kirglikult armastas. Just kaamerate ees väljendas ta oma nõrkust. Ta töötas suurte rezhissööridega, kes pakkusid talle rikastavat koostööd. 25.eluaastaks oli Gérard Philipe tõusnud prantsuse teatri- ja filminäitlejate esiliigasse. Kolm näidendit ja kolm triumfi: "Soodoma ja Gomorra", "Le Cid", "Caligula". Samuti filmid, mis tema populaarsust üha tõstsid. "Töötades filmivõtetel, tundub mulle, et ma kogu aeg vaid valmistun, lakkamatult harjutan rolli, seda kunagi lõpuni mängimata. Kui siis lõpuks õnnestub mul filmi ennast näha, siis mind seal ei ole: mitte mina ei mängi ekraanil, vaid minu kujutis või teisik. Ma ise muutun lihtsaks vaatajaks. Vastupidiselt teatriga, kus ma eksisteerin esimesest stseenist eesriide langemiseni. Elavale publikule esinemine inspireerib mind tohutult!" rääkis näitleja ühes oma harvadest intervjuudest. Laval oli Gérard tõeline maag: tal oli ilus hääl, ühtaegu kõlav ja terav, tulvil elavaid nüansse. Ja milline hoog, milline sära!

Gérard Philipe oli andekas, noor ja ilus. Vaatajad aplodeerisid talle, naised naeratasid, teda püüdsid enda juurde meelitada produtsendid ja teatridirektorid. Talle pakuti kõike ja igast kandist, tema aga valis TNP (Théātre National Populaire), mis tollal ei olnud veel esinduslik teater. Gérard'i vedas alt tervis. Nooruses põdetud pleuriit oli jätnud oma jäljed ning ta haigestus tuberkuloosi. Näitleja ravitses end kellelegi ütlemata, haaratud soovist ise oma organismi üle võitu saada. Pärast "Caligulat" sõitis ta Püreneedele ravile ning kohtas seal Nicole Fourcade'i, kellest hiljem sai Anne Philipe. Abiellumistseremooniale 29.novembril 1951 Neuille'is kutsus Philipe vaid kõige lähedasemad sõbrad, teiste hulgas rezhissööri René Clairi koos abikaasaga.

1947. aasta märtsis algasid Christian-Jaque'i filmi "Parma klooster" võtted. See oli esimene Prantsuse film, mis vändati täielikult Itaalias. Selle hetkeni ei teadnud ta midagi Itaaliast, ent tutvunud Roomaga, pidas seda ainsaks linnaks Pariisi kõrval, kuhu võiks elama asuda. Samal ajal, kui Itaalias käisid võtted, määras Brüsseli rahvusvahelise filmifestivali zhürii Philipe'ile rolli eest "Saatana ihus" parima meesnäitleja preemia (sama osa eest sai Gérard ka aasta parima prantsuse näitleja auhinna). Gérard ei saanud võtete tõttu Brüsselisse sõita. Otsekui lohutuseks tegi Maria Casarès oma filmipartnerile kingituse - väikese musta tahvlikese, mille ees istuvad kaks last-, öeldes: "Alati tunned rõõmu, kui autasu saab inimene, keda armastad või austad." Võimalik, et kolleegi kink liigutas näitlejat isegi rohkem kui Brüsseli zhürii otsus.

Üheksa aastat oma elust andis Gérard Philipe tööle TNPs, kus mängis oma parimad rollid. Aastail 1950-1959 astus ta lavale 605 korral: etendustes "Le Cid" 199 korda; "Le Prince de Hombourg" 120 korda; "Lorenzaccio" 99 korda; "Ruy Blas" 84 korda; "Les Caprices de Marianne" 34 korda; "Richard II" 21 korda; "Mère Courage" 18 korda; "On ne badine pas avec l'amour" 16 korda; "Nucléa" 8 korda; "La Nouvelle Mandragore" 6 korda...

Seal asus ta esmakordselt ka lavastama. "Teater, mis ei usalda noorsool ise oma saatuse eest vastutada, on surnud teater." Need Jean Vilari sõnad käisid ka Philipe'i kohta, kes tõi lavale Alfred de Musset' tüki "Lorenzaccio". Võrdne võrdsete seas - selline on Gérard Philipe oma kõigi kaaslaste mälestustes. Ta sai sama palju palka kui kõik teised, ehkki oli hõivatud rohkem kui ülejäänud. Prantsuse Näitlejate Liidu eesotsas seistes, ei kaitsnud ta üksnes näitlejate majanduslikke jne huve, vaid ka prantsuse rahvusliku kunsti sõltumatust. Hoolimata sellest, et Gérard teenis filmidega palju, ei tähendanud see ometi seda, et ta ajas taga suuri honorare. Ehk vist seepärast selgus hiljem, et ta suri küllaltki vaese mehena ja tema lesel tuli pikka aega näguripäevi näha.

Gérard Philipe soovis olla ka teiselpool kaamerat, ning tema esimesest katsest oodati palju. Tema filmilavastus (koos Joris Ivensiga) — "Thijl Ulenspiegeli seiklused" (1956) oli üksnes juurdepääsuks rezhissööriameti omandamisele. Gérard, kes armastas väga Tulp-Fanfani — tema kuulsaim roll samanimelises filmis (1951) — tolle rahvuslikkuse, lõbususe ja optimismi tõttu, otsustas samu omadusi korrata ka Thijli kuju loomisel. Kuid näitleja tegi vea, lastes silmist fakti, et viimane oli konkreetsete ajalooliste isikute koondportree, pealegi flaami rahvuskangelane ning et Charles De Costeri romaani tegevus arenes tegelike ajalooliste sündmuste taustal. Kõik see andis põhjust Philipe'i vaenlastel (tal oli ka neid parasjagu) korraldada debütandist rezhissööri vastast kampaaniat. Võib-olla polnud Gérard veel oma filmihoone ehitamiseks piisavalt küps? Filmi ebaõnnestumine kurvastas Philipe'i väga, ta oli pettunud, et oli ise pettumuse valmistanud, uut katset sooritada ta aga enam ei jõudnud.

1959.aasta märtsis alustas Gérard läbirääkimisi Peter Brooke'iga "Hamleti" lavastamise asjus. Tal oli palju mõtteid ja plaane, kuid tundis pidevalt hirmu, et ei jõua...

Suve hakul jõudis ta tagasi Mehhikost, kus lõppesid Luis Buńueli filmi "Palavik levib El Paos" võtted, mida ta tegi rasketes tingimustes, kuna teda lõpuks kaasa viinud haigus oli hakanud talle hirmsaid piinu valmistama. Tundes end hirmväsinuna, kirjutas näitleja selle pingsa töö arvele, mis ta juba mitu aastat oli teinud, ning Mehhiko kliima iseärasusele. Koos naise ja lastega (Anne-Marie, s.1954 ja Olivier, s.1957) sõitis Philipe oma mõisa Ramatuelle'i puhkama.

Oktoobri algul reisis näitleja Londonisse, et vaadata Stratfordi teatri etendusi Laurence Olivier'ga. Tappev väsimus sai ta ka seal kätte ning Anne võttis mehelt sõna, et too kohemaid end arstide hoolde annaks. Pariisis, pärast põhjalikku röntgenograafiat, mis siiski midagi ei avastanud, panid tohtrid diagnoosi: maksa abstess. 9.novembril toimus operatsioon. Lõikuse ajal, kui Gérard narkoosi magas all, kutsuti naine opituppa. Selgus, et mehel on maksavähk. Arstide nõusolekul otsustas Anne varjata haige eest tõde. Gérard ei saanud elu lõpuni teada seda, mida teadsid lähedased. Operatsioon oli juba hiljaks jäänud.

19.novembril koju jõudes mõistis Philipe, et tervenemisega võib hulk aega minna, kuid peagi ta harjus selle mõttega ning vaatas midagi aimamata tulevikku. Näitleja pühendus näidendite lugemisele, millega oli alustanud haiglas. Kavas olid "Antigone", kreeka tragöödiad, Euripides. 24.novembri õhtul luges Gérard voodis hilisööni. Hommikul, kui mees veel magas, käis Anne lapsi kooli saatmas. Tagasi tulles leidis ta abikaasa juba elutuna. Teatri-ja filmisuuruse põrm sängitati mulda 28.novembril Ramatuelle'i kalmistule Philipe'ide pulma-aastapäeva eelõhtul. "Kolmekümne seitsme aastaselt lahkusid ka Puškin, Apollinaire ja Majakovski. Kui meenutame Keani, Fréderick Lemaītre'i või Talmad, näeme oma vaimusilmas vaid elatanud nägusid. Gérard Philipe jättis endast üksnes noorusvärske kuju... Kõikjal maailmas vapustas tema surm neid, kelle pea oli loodud unistamiseks, süda armastamiseks. Tolleaegsele noorele põlvkonnale oli see surm nagu hoop nende oma nooruse pihta." Nõnda kirjutas päev pärast Philipe'i surma poeet Louis Aragon. Gérard Philipe'i suure kuulsuse saladuse määratles kõige täpsemini Jean Vilar, TNP alusepanija ja näitleja sõber. "Sa pole minu jaoks mitte ainult Roderigo, Homburgi prints või Lorenzaccio. Sa oled sõjajärgse põlvkonna ainus näitleja, kes on vaistlikult ära tabanud rahva lootusi." Philipe'il õnnestus peaaegu võimatut: sõjajärgsel väsinud ja skeptilisel Prantsusmaal taaselustada ülev romantika ja klassikaline draama, luua kangelane, heites justkui väljakutse kõigile neile, kes avalikult kuulutasi antiheroismi, skepsist, künismi ja umbusku.

Philipe'i surma järel koges ta naine Anne raskeid hetki. Ta oli sunnitud müüma oma väärisasjad, nende seas ka kõige kallima: Gérard’i kingitud briljandi, mille ta sai poja sünni puhul 1956.aastal. "Ohtlikute suhete" ekraniseering (1959), mida oli valitsuse poolt keelatud eksportida, pidanuks materiaalsetele raskustele lisa tooma. See oli Gérard’i eelviimane film, milles ta osales. Kui keeld tühistati, olukord muutus. Kui Anne võttis vastu koha Musée de l’Homme’is, võis ta loota helgemale tulevikule. Siis kirjutas ta vapustava raamatu "Le Temps d’un Sōupir", mis peegeldas hellalt armastatud kaasa viimaste tundide kogu häbelikkust. Piisab selle raamatu lugemisest, et kurk pitsitaks ja tunneks pisaraid ripsmete vahel pärlendamas. See tundlikkus oli omane ka tema isikule. Aragon ütles: "Temas elab igavesti tõestus maailma noorusele." Tema tütrest Anne-Marie’st on saanud näitleja. Mõistlikuna, mitte soovides asjade kulgu kiirendada, otsustas ta ametlikult debüteerida Barrault-Renaud’ seltskonna seas "Harold ja Maude’is" ning televisioonis. Selles lihtsas olendis leidub tema isa näitlejaausust, kellele tema amet oli kui preestriamet.

Ivar Kümnik