Juliuse kalender

Allikas: Vikipeedia

Juliuse kalender (varasem õigekiri juuliuse kalender) on kalender, mille kehtestas Julius Caesar 46 eKr ning mis jõustus 45 eKr ehk 709 ab urbe condita.

See kalender valiti pärast konsulteerimist Sosigenesega ning selle ilmne eesmärk oli saada lähendus troopilisele aastale sellisena, nagu teda tol ajal tunti. Juliuse kalendris on 365-päevane aasta, mis jaguneb 12 kuuks, ja liigpäev, mis lisatakse iga 4 aasta järel. See kalender jäi mõnes riigis kasutusele kuni 20. sajandini välja ning mõned õigeusu kirikud (Jeruusalemma Õigeusu Kirik, Vene Õigeusu Kirik, Gruusia Õigeusu Kirik ja Serbia Õigeusu Kirik kasutavad seda tänini.

Selle kalendri järgi lisatakse võrreldes astronoomiliste aastaaegadega liiga palju liigpäevi, nii et aastaajad saabuvad kalendris igal aastal keskmiselt ühe minuti võrra varem. Caesar olevat sellest mittevastavusest küll teadlik olnud, kuid pidas seda vähetähtsaks.

16. sajandil viidi läbi kalendrireform ning kehtestati Gregoriuse kalender, mis suurendas täpsust kevadise pööripäeva aja suhtes, kuid muutused olid suhteliselt väikesed. Kui on oht Juliuse ja Gregoriuse kalendri kuupäevi segi ajada, siis kasutatakse määratlust "vana kalendri järgi" (lühend vkj) Juliuse kalendri kuupäevade puhul ning määratlust "uue kalendri järgi" (lühend ukj) Gregoriuse kalendri kuupäevade puhul.

Endine vanarooma kalender sisaldas mitmesuguseid reegleid. Muuhulgas oli ette nähtud kaks erinevat liigkuu pikkust ning veebruarikuu pikkuse modifikatsioonid mõnel liigaastal. Lisandusid poliitilised komplikatsioonid, mille tõttu kalender jõudis algselt kavandatust 90 päeva ette. Et taastada kalendri vastavus õigeks peetud aastaaegadega, lisati 90 päeva. Seda ebaharilikult pikka aastat nimetati segaduseaastaks. Uus, Juliuse kalender hakkas kehtima 45 eKr ning seda aastat otsustati alustada 1. jaanuarist.

Kuigi see uus kalender oli palju lihtsam kui endine kalender Vana-Roomas, said pontifeksideks nimetatavad preestrid, kelle ülesandeks oli kalendri rakendamine, nähtavasti reeglitest valesti aru. Nad lisasid liigaasta iga kolme aasta tagant. Et tekkinud mittevastavusest lahti saada, jättis keiser Augustus pärast 36 aastat kestnud ekslikku ajarvestust mõned liigpäevad ära. Tõenäoliselt otsustas ta jätta liigpäevad ära 12-aastasel perioodil aastast 9 eKr (ehk aastal –8 "pKr") aastani 3 pKr. Seega võis liigaastate järgnevus olla selline: 43 eKr, 40 eKr, 37 eKr, 34 eKr, 31 eKr, 28 eKr, 25 eKr, 22 eKr, 19 eKr, 16 eKr, 13 eKr, 10 eKr, 4 pKr, 8 pKr, 12 pKr jne. Kui uskuda Vana-Rooma poolt alistatud Vana-Egiptuse papüürusi, siis oli liigaastate järgnevus niisugune: 44 eKr, 41 eKr, 38 eKr, 35 eKr, 32 eKr, 29 eKr, 26 eKr, 23 eKr, 20 eKr, 17 eKr, 14 eKr, 11 eKr, 8 eKr, 4 pKr, 8, 12 jne.

Juliuse ja Augustuse panuse tõttu kalendrisse nimetasid roomlased kuu nimega Quintilis 'viies kuu [alates märtsist]' ümber juuliks ja kuu nimega Sextilis 'kuues kuu [alates märtsist]' ümber augustiks.

Juliuse kalendri kuude süsteem võis olla väga korrapärane, nii et pikad ja lühikesed kuud vaheldusid, välja arvatud aasta lõpus veebruari lõpus. Johannes de Sacrobosco järgi olid kuude pikkused jaanuarist detsembrini järgmised:

31, 29(30), 31, 30, 31, 30, 31, 30, 31, 30, 31 ja 30.

Augustus olevat aastal 8 pKr muutnud selle jada nii:

31, 28(29), 31, 30, 31, 30, 31, 31, 30, 31, 30 ja 31,

mis andis ebakorrapärased kuude pikkused, mida me tänapäeval kasutame. Enamik uurijaid kahtleb, kas Johannes de Sacroboscol on selles asjas õigus.

Üleminekul vanalt vanarooma kalendrilt uuele, Juliuse kalendrile jäid muutmata noonide ja iidide kuupäevad. Iidid on hilised (mitte 13., vaid 15. kuupäeval) märtsis, mais, juulis ja oktoobris. See annab alust arvata, et nendes kuudes on Juliuse kalendris alati olnud 31 päeva.

Juliuse kalendris kasutati mitmeid aastate lugemise ajaarvamise süsteeme. Alustati kas ab urbe condita (oletatava Rooma linna rajamise aastast või valitseja valitsemise algusest. Diocletianus seadis sisse ajaarvamise anno Diocletiani, mis alustas tema valitsemise algusest, ja see süsteem jäi nähtavasti levinuks ka pärast tema surma.

525 pani Dionysius Exiguus ette süsteemi anno Domini, mis järj-järgult levis kogu kristlikus maailmas. Aastaid arvestati Jeesuse Kristuse lihaks saamise ja Maarja kuulutuse arvatavast päevast uue aasta 1 25. märtsist. Diocletianuse ajaarvamisest oli see ees 284 aasta võrra ja ajaarvamisest ab urbe condita maas 753 aasta võrra.

Juliuse kalender oli Euroopas üldkasutatav Vana-Rooma impeeriumi ajast kuni 1582. aastani, mil paavst Gregorius XIII kuulutas välja Gregoriuse kalendri, mille varsti võttis kasutusele enamik katoliiklikke riike. Protestantlikud riigid järgnesid hiljem ning õigeusulised riigid veel hiljem.

Inglismaal järgnes neljapäevale, 14. septembrile 1752 kolmapäev, 2. september 1752. Rootsi võttis uue kalendri kasutusele 1753, kuid 12 aasta jooksul alates 1700. aastast kasutas modifitseeritud Juliuse kalendrit (Rootsi kalendrit). Venemaa loobus Juliuse kalendrist alles pärast Oktoobrirevolutsiooni, mis Gregoriuse kalendri järgi toimus novembris. Õigeusu kirikud jätkasid Juliuse kalendri kasutamist kuni 1923. aastani, mil paljud neist võtsid kasutusele revideeritud Juliuse kalendri, mitte Gregoriuse kalendri. Ülestõusmispüha, jõule ja uusaastat arvutatakse õigeusu kirikutes seniajani Juliuse kalendri järgi. Mõningates õigeusu kirikutes arvestatakse kogu kirikukalendrit Juliuse kalendri järgi.

[redigeeri] Vaata ka

• Proleptiline Juliuse kalender
• Juliuse päev