Kreeka kunst

Allikas: Vikipeedia

Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

See artikkel vajab toimetamist

Kindlasti kõige suuremat mõju järelmaailmale on avaldanud muistse Kreeka kunst. Oma rahuliku, suursuguse ilu, kooskõla ja selgusega on see olnud paljudele hilisematele põlvkondadele vaimustuse ja eeskuju allikas.

Kreeka vanaaega nimetatakse antiigiks, lisaks sellele kuulub antiigi alla ka Rooma oma kultuuri, kunsti ja muude elunähtustega.

Kulus mitu sajandit, enne kui 12. sajandil eKr. põhjast sisserändu alustanud kreeklaste hõimud suutsid umbes aastaks 600 eKr välja arendada oma kunsti. Edasi järgnes kolm ajastut kreeka kunsti arengus:

Arhailine ehk vana aeg - umbes 600 - 480 eKr, mil kreeklased lõid tagasi suure pärslaste kallaletungi ning välisvallutajatest vabanenuna said edaspidiseks soodsamad tingimused kunstiga tegelemise jaoks;

Klassikaline ehk õitseaeg - 480 - 323 eKr. (mil suri valitseja Aleksander Suur);

Hellenistlik (tuletatud sõnast "hellen’’, nii kutsusid kreeklased end ise) ehk hiline - see lõppes aastal 30. eKr, kui roomlased vallutasid kreeka kultuuri mõjupiirkonda kuulunud Egiptuse (päris- Kreeka olid roomlased alistanud juba varem, 2. sajandil eKr)

Kreeka muinaskultuur levis kaugele üle emamaa piiride - Väike-Aasiasse, Itaaliasse, Sitsiiliasse ja muudele Vahemere saartele, Põhja-Aafrikasse ning mujale, kuhu kreeklased rajasid oma asundused. Kreeka linnu oli isegi Musta mere põhjakaldal. Aleksander Suure väed jõudsid välja India piirideni ja levitasid kreeka kultuuri kõikjal vallutatud aladel.

Kreeka kultuuril ja kunstil on olnud läbi aegade tohutu mõju. Kõigepealt õppisid neilt roomlased. Sellisel määral, et võib öelda: kui Rooma vallutas Kreeka sõjaliselt, siis Kreeka vallutas Rooma kultuuriliselt.

Antiik (Kreeka ja Rooma kultuur ning kunst üheskoos) on nii või naa mõjutanud kõiki euroopalikke kunstivoole, eriti aga renessanssi ja klassitsismi.

[redigeeri] Arhitektuur

Kreeka ehituskunsti suurimaks saavutuseks on templid. Vanimad templijäänused pärinevad arhailisest ajast (6. sajand eKr), kui puu asemel hakati ehitusmaterjalina kasutama lubjakivi ja marmorit. Arvatakse et templiehituses on võetud eeskujuks varasem kreeklaste elamu- nelinurkne ehitis, mille otsaküljes seisavad ukse kõrval kaks sammast. Sellisest lihtsast hoonest arendati välja mitmed keerukama põhiplaaniga templitüübid. Kõige tavalisem tempel seisis astmeliselt tõusval alusel

Ta koosnes akendeta ruumist, kus asus jumalakuju, ning hoone ümber ühes või kahes reas seisvaist sammastest. Sambad toetasid talastikku ja viilkatust. Suurimat tähelepanu pöörasid kreeklased templi kaunile ja harmoonilisele välisilmele.

Templi ehitamise kehtisid kindlad reeglid. Mõõdud, üksikosade suhted ja sammaste arv olid täpselt kindlaks määratud.

Kreeka ehituskunstis valitses kolm stiili (reeglite ranguse tõttu nimetatakse neid orderiteks)- dooria, joonia ja korintose. Vanim neist on dooria order, mis tekkis juba arhailisel ajastul. See on tugev, mehine ja lihtne. Nimetuse sai stiil doorlaste hõimult, kelle juures ta välja arenes. Dooria sammas on raskepärane ja keskosas pisut jämedam; tundub nagu pingutuks ta talade raskuse all. Samba ülaosa- kapiteeli moodustavad kaks pealistikku plaati, neist alumine on ümmargune, ülemine nelinurkne. Samba kõrgust rõhutavad veel püstvaod, nn. kannelüürid Sambaile toetuva talastiku alaosa moodustab kaunistusteta ematala (argitraav), ülaosas käib ümber terve templi kaunistusriba- friis. See on tehtud vaheldumisi asetatud plaatidest, millest ühtedel (nn. triglüüfidel) on kaks püstvagu, teised (metoobid) on kaunistatud reljeefidega. Katuseservades eenduvad simsid katuse kummaski otsas tekivad kolmnurksed viilud (tümpanonid), mis samuti kaunistatakse reljeefidega. Siin on loetletud templite üksikosad, mida võib kohata ka hilisemate ajastute ehituskunstis. Tänapäeval paistavad templite jäänused kõik ühtlaselt valevana, sest nende kunagised värvid on aegade jooksul maha pudenenud. Uuena olid aga templite friisid ning simsid värvitud, kõige sagedamini punase ja sinisega. Joonia stiil tekkis Väike-Aasias Joonia maakonnas. Sealt levis ta ka päris-Kreekasse. Võrreldes dooria stiiliga on joonia sambad saledamad ja enam kaunistatud. Iga sammas tõuseb eriliselt aluselt – baasilt. Kapiteeli ülaosas on padjakujuline kivi, mille otsad oleksid nagu rulli keeratud. Selliseid keerdunud moodustisi nimetatakse voluutideks. Hellenistlikul ajastul, kui ehituskunstis hakati suuremat rõhku panema toredusele, said ülekaalu korintose stiilis kapiteelid. Neid katavad rikkalikult mitmesugused taimemotiivid, sealhulgas akantuse lehtede kujutised.

Imelikul kombel on aeg kõige rohkem halastanud vanematele dooria templitele just väljaspool Kreekat. Neid leidub rohkesti Sitsiilia saarel ja Lõuna-Itaalias. Kuulsaim neist on võimas merejumal Poseidoni tempel Paestumis Napoli lähedal, mis mõjub veel raskepärase ning nagu madalajalgsena. Päris-Kreekas asunud vanemaist dooria templitest oli tähelepanuväärseim praegu varemeis seisev peajumal Zeusi tempel Olümpias (vt. ülalpool), kreeklaste pühas linnas, kust muide said alguse olümpiamängud.

Kreeka ehituskunst hiilgeaeg algas 5. sajandil e. m. a. Lahutamatult seostub selle klassikalise ajastuga kuulsa riigimehe Periklese nimi. Tema ajal alustati tookordses kultuuri- ja kunstikeskuses Ateenas suurejoonelisi ehitustöid. Need koondusid vanale kindlusemäele Akropolile. Ka varemete põhjal saab otsustada, kuivõrd kaunis pidi olema kunagine Akropol. Sinna pääses läbi samastatud väravaehitise- Propüleede. Paremat kätt, veel väljaspool väravaid, kerkis kõrgel terrassil väike, ehtekarbikesena võluv võidujumalanna Nike tempel. Väravaist siseneja nägi kõigepealt linna kaitsjanna, tarkusejumalanna Athena kuju. Paistis Erechtheion, omapärane mitmest osast koosnev tempel. Selle ehitise eripäraks oli ebatavaline koda, mille katust ei kanna mitte sambad vaid noorte neidude marmorkujud, mida nimetatakse karüatiidideks.

Akropoli peaehitiseks oli Athenale pühendatud tempel Parthenon. See täiuslikem dooria stiilis ehitis valmis küll ligi kaks ja pool tuhat aastat tagasi, kuid me teame isegi tema ehitajaid- need olid meistrid nimega Iktinos ja Kallikrates. Templis asus kuulsa skulptori Pheidiase loodud Athena kuju, templi marmorfriisil keerdus 160 meetri pikkuselt ümber ehitise Ateenas peetud suurte pidustuste rongkägu kujutis. Selle üle 300 inimese ja paarisaja hobusega reljeefikunsti hiigeltöö juures oli samuti kaastegev Pheidias. Nüüd on Parthenon juba ligi 300 aastat varemeis- kui 17.sajandil piirasid veneetslased Ateenat, kasutasid linna valdavad türklased templit püssirohulaona. Suure osa neistki reljeefidest, mis pääsesid püssirohuplahvatusest, viis inglane lord Elgin 19. sajandi alguses Londonisse, Briti Muuseumi.

Seoses Aleksander Suure vallutustega 4. sajandil eKr levis kreeka kultuuri ja kunsti mõju väga laialdasel alal. Tekkis uusi linnu, kõik suuremad keskused asusid aga väljaspool Kreekat, näiteks Aleksandria Egiptuses ja Pergamon Väike- Aasias, kuhu kanduski ehitustegevuse raskuspunkt. Seal eelistati joonia stiili, mille huvitav näide oli hiiglaslik, seitsme maailmaime hulka kuulunud hauamonument kuningas Mausolosele. See oli kõrgel nelinurksel alusel seisev hauakamber, mida ümbritses sammastik ja mille kohal kõrguvat rasket kivist püramiidi kroonis skulptuur Mausolose enda juhitud nelikrakendist (kaherattaline võidusõiduvanker, mille ette on rakendatud neli hobust). Selle ehitise järgi on ka hilisematel aegadel hakatud hauakambreid nimetama mausoleumideks.

Hellenistlikul ajastul ei pööratud enam nii suurt tähelepanu templiehitusele, vaid rajati palju sammaskäikudega jalutusväljakuid, poolkaares tõusvate pingiridadega vabaõhuteatreid, raamatukogusid, igasuguseid avalikke hooneid, losse ja spordiplatse. Täiustusid elumajad, neile lisati korruseid, nende juurde istutati aedu. Toredus sai omaette eesmärgiks, nüüd hakati segama eri stiile, tekkis ka ümmarguse põhiplaaniga hooneid.

[redigeeri] Skulptuur

Vanimad meile tuntud skulptuurid pärinevad arhailisest ajastust. Need on veel küllalt algelised; nende jäiga sirge asendi, külgedele surutud käed ja otsevaate määras ära püstine kiviplokk, millest kuju välja raiuti. Tasakaalu säilitamiseks asetati kujul üks jalg veidi teise ette. Palju on leitud selliseid alasti noormeeste kujusid (kouros), samuti ka rikkalikult volditud rüüdes noori neide (kore), kellel ei puudu oma siiras võlu. Tihti virvendab nende näol eriline salapärane, “arhailine” naeratus.

Klassikalisel ajastul oli kujurite ülesandeks luua jumalakujusid ja kaunistada templeid reljeefidega; selle lisandusid veel ilmalikud kujud näiteks kõnemeestest või olümpiavõitjatest.

Kreeklaste usundis sarnanesid Olümpose mäel elavad jumalad nii oma välimuselt kui ka eluviisidelt tavaliste inimestega. Inimestena neid ka kujutati, kuid ikka terve, tugeva, hästiarenenud keha ja meeldiva näoga. Väga tihti näeme nn. akte- alasti kujusid. See võte võimaldas paremini kujutada ilusaid, harmoonilisi kehasid. Isegi rõivastatud kehade puhul püüti kaunilt kujundatud voldistiku abil esile tõsta kehavorme.

5. sajandi suured kujurid Myron, Polykleitos ja Pheidias aitasid igaüks omapoolsete uuendustega skulptuuri looduslähedasemaks muuta. Polykleitose noored alasti sportlasekujud, näiteks ‘’Odakandja’’ toetuvad vaid ühele jalale, hoides teist vabalt kõrval. Nii saadi nende kehad veidi pöörduma ja selline uudne asend jättis mulje liikumisest. Siiski ei saanud sellistele seisvatele marmorkujudele anda väga keerukaid poose või elavaid žeste- kuju oleks kaotanud tasakaalu või habras marmor lihtsalt murdunud. Neid ohte sai vältida pronkskujude puhul, kus tasakaal saavutati pronksikihi paksuse muutmise teel. Keerulise pronksivalu tehnikaga tegelenuist oli vanim Myron, üldtuntud ‘’Kettaheitja’’ looja.

Väga palju suursaavutusi seostatakse Pheidiase suure nimega- näiteks tema tööd Parthenoni reljeefide juures, Athena pronkskuju Akropolil ning Parthenonis asunud 12 meetri kõrgune kulla ja elevandiluuga kaetud Athena kuju. Samast materjalist oli ka Zeusi kuju Olümpias, mida kreeklased üheks seitsmest maailmaimest pidasid. Paraku pole aeg Pheidiase töödele halastanud, palju on hävinud või kaotsi läinud.

Kui palju ka poleks ülistatud neid kreeka kunsti hiilgeajal loodud skulptuure võivad nad meie päevil ometi tunduda veidi külmadena. Kindlasti mõjub siin see, et nende kunagised värvid on hävinud, veel enam aga võivad häirida nende ükskõikselt rahulikud ja omavahel väga sarnased ilmed. Kreeka kujurid nimelt ei püüdnudki nägudel mingeid tundeid või hingeliigutusi kajastada. Nende eesmärgiks oli vaid täiuslik kehaline ilu. Seetõttu ei segagi meid õieti miski imetlemast neid paljusid kujusid, mis aegade keerises on kannatada saanud ja pea kaotanud.

Kui 5. sajandil loodi ülevaid ja tõsiseid teoseid (vahel nimetatakse seda "ülevaks stiiliks’’), siis järgmisel, 4. sajandil kiinduti enam maheduse ja leebuse väljendamisse ("ilus stiil"). Siledale marmorpinnale andis pehmust ja elu tukset Praxiteles oma kaunites alasti jumalannakujudes. Tema leidis ka võimaluse, kuidas rikastada marmorkujude poose, tasakaalustades kujusid sobivalt valitud toe vastu.

Senised skulptuurid olid kõik määratud eestpoolt vaatamiseks, Lysippos lõi aga oma kujud igast küljest vaatamiseks- see oli jällegi uuendus

Sootuks erinevad eelnenuist aga Skopase teosed, mis on täis liikumist ja tormilist jõulisust. Teda võib pidada ka esimeseks hellenistlikuks skulptoriks.

Hellenistlik skulptuur muutus toretsevamaks, mõnedes töödes esines ülepakutud tundeid, teistes jällegi liialdatud looduslähedust. Usinalt hakati kopeerima vanemaid skulptuure; tänu nendele koopiatele teamegi paljusid kujusid, mis ise on hävinud või alles üles leidmata.

Sel ajal loodud töödest on tuntuimad Pergamonis püstitatud suure ohvrialtari reljeefid oma võitlusstseenidega, 19. sajandi algul Melose saarelt leitud ilujumalanna kuju, mida leiupaiga järgi Milo Venuseks kutsutakse, samuti nn. Laokooni grupp. Selles tegelikult küll veidi vägivaldsena ja ülepakutuna tunduvas töös näeme Trooja preestrit Laokooni ja tema poegi, kelle merest tulnud maod olevat ära kägistanud.

[redigeeri] Vaasimaal ja ornamentika

Antiiksete kirjameeste teostest võib lugeda, et tol ajal harrastati ka maalimist. Ometi pole selleaegsetest templite ja elumajade seinamaalidest midagi järel. Loetu põhjal võib aga arvata, et neiski püüeldi ülima ilu poole. Üks kunstnik olevat Ilusa Helena maalimisel modellina kasutanud koguni viit kaunitari, sest ükski neist polnud üksikuna võttes täiuslik.

Eriline osa kreeka maalikunstis on vaasimaalil. Vanemate vaaside punaseks põletatud pinnale kanti musta värviga inimeste ja loomade siluetid. Nende peale kraabiti nõelaga üksikasjad- need jäid näha peenikeste punaste joontena. Selline võte oli aga ebamugav ning hiljem jäeti figuurid punaseks ja vahed värviti mustaks. Siis oli hea punaseid figuure täiendada mustade pintslijoontega.

Vaasimaalidele pakkusid ainet Homerose eeposed, arvukad müüdid jumalatest ja kangelastest, samuti ka tolleaegsed peod ning spordivõistlused. Vaasimaalid mõjuvad selles mõttes huvitavalt, et sealt saab näha muistsete kreeklaste elu, nende välimust, rõivaid, tarbeesemeid, kombeid ning palju muud. Selles mõttes pakuvad nad enam kui skulptuurid.

Vana- Kreekast pärinevad ka mitmed ornamendid, mida siis ja ka hilisematel aegadel on palju kasutatud ehitiste, tarbekunstiteoste jms. kaunistamiseks. Tuntuim neist on meander, mis oma nime on saanud väga käänuliselt Maiandrose jõelt.