Kuningas Oidipus

Allikas: Vikipeedia

Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

"Kuningas Oidipus" on kirjutatud ühe kuulsaima Antiik-Kreeka tragöödiakirjaniku Sophoklese (496-406.a. e.m.a.) poolt. Kirjanik on pärit Ateenast, loonud on ta kokku 123 näidendit, millest meieni on säilinud vaid 7 tragöödiat. Sophoklese tähtsaim dramaturgiline uuendus oli kolmanda näitleja sissetoomine. "Kuningas Oidipust" loetakse autori populaarseimaks draamaks, traagilise ainestiku ülesehituse kõigi aegade ületamatuks eeskujuks. Sophokles näitab oma tragöödias osavalt, kuidas inimesed hukkuvad vahel saatuse poolt ettemääratud põhjustel. Ta näitab ka inimese vabatahet,mis võitleb pimeda saatuse vastu. Kuid sealjuures võidab (Sophoklese järgi) alati jumalate tahe, nende poolt kindlaksmääratud tulevik, millesse uskusid ka vanad kreeklased.

Raamatu ainestik on pärit Teeba saagadest, mis jutustavad Kadmose soo (labdaniidide) täielikust hävitamisest nende põlispattude pärast. Teose materjal on pärit Vana-Kreeka müütidest kuningas Oidipuse kohta.

Jutt käib noorest kuningast, kellel, hoolimata suurtest püüdlustest, ei õnnestu oma ettekuulutatud saatust muuta. Teose alguses oli Oidipus mässumeelne, täis elutahet ja soovi valitseda omariiki ülihästi. Raamatu lõpuosas on ta muutunud allaandlikuks, elus pettunuks ja ennastvihkavaks meheks. Ta on mõistnud, et enda saatust pole võimalik muuta.

Küsimused - kes on Laiose mõrvaja? kes on Oidipuse vanemad? - pingestavad tegevust ja seovad tragöödia tervikuks. Vastused küsimusele leitakse alles teose viimases kolmandikus. Oidipuse ränk saatus väljendab inimliku teadmise küündimatust jumaliku kõiketeadmise ees. Raamat sisaldab traagilist irooniat.

"Kuningas Oidipus" on kirjutatud u. 429-425 a. e.Kr. Teose sündmustik toimub Teeba linnas ajal, mil on liikvel kõikehävitav katk. Linnarahvast on näidatud oma valitsejat usaldavana, hirmununa samas kohutava tõe ees. Ka raamatu kangelane armastab oma rahvast ning onnende päästmise nimel kõigeks valmis.

Kuuldes ennustajalt, etriigi eelmise valitseja Laiose tapja ülesleidmine vabastab inimesed katku küüsist, hakkab peategelane kiiresti süüdlast otsima, needes tapja ära. Peagi avastab Oidipus aga, et tema ise ongi see tagaaetav mõrtsukas ning et kunagi lapsepõlves talle ennustatud saatus ongi kätte jõudnud - mees on mõrvanud oma isa ja heitnud ühte emaga! Olukorra koledust ei suuda taluda valitseja naine (ning nagu nüüd teada, ka ema) Iokaste, kes lõpetab oma elu silmuses, kuna süütu Oidipus torkab endal silmad peast ja lahkub kõigist hüljatuna maapakku.

"Kuningas Oidipuse" peategelaseks on muidugi kuningas Oidipus. Iseloomult on mees heasoovlik ning abivalmis, kuid samas ka jäärapäine, näiteks nagu siis, kui ta oli valmis isegi Kreoni tapma, kuid mitte mingil juhul uskuma seda, et ta ise ongi Laiose hukkaja.

Ka Kreon kui kuninga sõber ja abiline on väga heatahtlik inimene. Tähtsaim omadus ta juures on see, et mees on truu oma valitsejale ja ennastohverdavalt aus samuti.

Iokaste on naiselik ning linnarahvale väga sümpaatne daam. Ta sünnitab Oidipuse ja hiljem talle ka 4 last. Iokaste on truu oma abikaasale, toetades teda igati.

Jumalaid iseloomustati raamatus kui tarku, õiglasi, inimlike omadustega ennustajaid, kes võivad saata rahvale nii head kui halba. Nimelt jumalanna Hera oli see, kes needis ära Laiose. Autor näib ülistavat jumalaid, kes tema arvates on kõikide inimeste saatuste taga.

Teose stiil on poeetiline, kirjutatud on raamat luulevormis. Palju on dialooge, sündmuseid kirjeldab ja kommenteerib koor. Just viimase hädakaebed ja meeleheide kujundavadki teose traagilise lõpu.

Mulle isiklikult "Kuningas Oidipus" meeldis, see on keskpäraselt hea raamat. Kohati oli veidi raskusi sündmustest arusaamisega, sest raamat nõudis täielikku süvenemist. Muljet avaldas äkiline lõpplahendus. Siiski arvan, et teos on väärt, et teda atika tragöödiakirjanduse tippsaavutuseks peetakse.