Lõhavere linnamägi
Allikas: Vikipeedia
| See artikkel vajab toimetamist |
Lõhavere linnamägi on muinaseesti linnamägi Viljandimaal, Olustvere ja Suure-Jaani vahel.
Eesti muinasvanema Lembitu linnuseks peetud Lõhavere on ühtlasi ka üks põhjalikumaid uuritud linnamägesid Eestis. Ka Läti Henriku kroonikas mainitakse Sakala vanema Lembitu linnust.
Lõhavere Linnamäge on uuritud arheoloogiliselt Harri Moora juhtimisel. Leiumaterjal kinnitab, et Lõhavere oli linnusena kasutusel 12.-13. saj. ja nimetatud ajavahemikus on see põlengutes kannatanud vähemalt kahel korral. Leiumaterjali hulgas on naaskel, nuga, tuleraud, hõbe- ja pronkshted, aga samuti noole- ja odaotsi, mõõgatükke ja isegi üks terve mõõk.
Linnamägi kujutab endast neemikut, mida on kuntslikult veelgi kõrgendatud. Selle harjal asus nii seest kui väljast rõhtpalkidega toestatud liivavall. Vall oli pealt silutud palkteega ja sellel kõrgus ka mitu vahitorni. Valli väljast toestav palksein oli kõrgem ning moodustas ühtlasi kaitserinnatise. Linnuse eri aegadel kasutusel olnud väravakohad asusid kirdes ja kagus. Väravakäikude küljed olid toestatud paekivist kivimüüriga. Oletatavasti kõrgus linnuse väravate kohal ka palkidest kaitsetorn.
Linnuse õuel asus hulk väiksemaid köetavaid hooneid ning üks massiivne tsitadelliks peetav ehitis. Üks leitud kaev asus linnuse jalamil ja teine õues.
