Narva Jaani kirik
Allikas: Vikipeedia
| Vajab toimetamist |
Narva Ristija Johannese kirik eestipäraselt Narva Jaani kirik ehk Narva Rootsi Toomkirik (nimetus "Püha Apostel Johannese kirik" on ekslik) mille ajalooline aadres Narva, 1944. aasta märtsipommitamistes, hävinud vanalinnas oli Viru 18.
1641. aastal alustatakse kiriku ehitust Narva rootsi kogudusele. 1645. aastal kinnitab Rootsi valitsus kiriku Narva Toomkirikuks ja rootsi kogudus kasutab seda kuni 1704. aastani.
Kirik ehitatakse kolmelöövilise kodakirikuna ilma kooripealseta ja eraldi torniosata aastatel 1641–1651. Kiriku ehitust alustavad kohalikud meistrid Elias Moor ja Hans Skinner. 1644. aastal kutsutakse kohale kiviraidur Zacharius Hoffmann vannem, ehituses osaleb ka Mattias Daus. 1651. aastal valmib neljatahuline tugevasti lõigatud nurkadega kellatorn. Kiriku hoone on laotud paekivist. Hoone välisseintes dommineerivad kaheastmelised tugipiilarid. Kiriku kaheastmeline katus ületab peaaegu pooleteistkordselt seinte kõrguse. Kompaktse kirikuruumi ristvõlvislik ja aknad on teravkaarsed. Võlvitugedeks kasutatud ülevalt ahenevad ümarpiilareid lõppevad lihtsate nelinurksete kapiteelidega meenutasid gootikat, vaid selle vahega, et neil on kõrged plokkbaasid, mille vormi propageeritakse juba 16. sajandi arhitektuuritrakataatides.
1659. aastal saab kirik kannatada suures linnatulekahjus, hävivad kiriku katus ja kellatorn. 1660. aastaks kirik taastatakse, kuid kellatorn taastatakse Zacharius Hoffman noorema poolt oletatavasti 1662. aastaks.
1690. aastal remonditakse kirikut uuesti nii seest, kui ka väljast. 1691 aastal peale remonti avatakse kiriku juures seek (pansionaat) 18 elatunud koguduseliikmele.
1704. aastal vallutab Peeter I Narva. Kirik muudetakse õigeusu kirikuks ning pühitsetakse Aleksander Nevskile ja antakse Narva polgu kirikuks, ning toimib õigeusu kirikuna kuni 29. juunini 1708, mil jumalateenistused viiakse üle avatud Issandamuutmise katedraali, mis enne Narva vallutamist oli kuulunud saksa kogudusele ja kandis neil aastatel nime Narva Jeruusalemma Johannese kirik ehk Jaani kirik. Toomkirik aga suletakse.
1718. aastal lubatakse 1708. aastal küüditatutel sakslastel ja rootslastel tagasi Narva tulla. Kuna saksa kogudusel puudub kirik antakse 1733. aastal kirik üle luterlikule saksa kogudusele ning 1734. aaastal peale remonti pühitsetakse pastor Caspar Matthias Rodde poolt Ristija Johannese kirikuks ehk saksa Jaani kirikuks.
Uuemates ajaloo kirjutistes on levima hakkanud viga kiriku nimes, nimelt: Narva saksa Jaani kirik ei ole kunagi olngud Püha apostel Johannese kirik. Aleksander Nevski kirik, endine Toomkirik, pühitseti ümber Ristija Johannese nime kandvaks kirikuks, vt H.J.Hansen "Geschichte der Stadt Narva" 1858.
Kirikus on järjekordne tulekahi 23. aprillil 1747. Põleb kirikutorn, mis taastatakse 1774. aastal. Taastamistööd toimuvad linna ehitusmeistri Henric Wilhelm Zappe juhtimisel. 1789. saab kirik varaklassitsistlikus stiilis tornikiivri koos kullatud muna ja ristiga.
1849–1850 toimub kirikus kapitaalremont, torni katuse kaetakse uuesti ehitusmeister Abram Guljuškini poolt, torni remont jätkub Mattias Haljala juhtimisel. Muna ja risti kuldab meister Henrich Karl Zeele. Kogu kiriku remonti juhib Johan Zappe.
29. oktoobril 1850 avatakse kirik uuesi kogudusele kasutamiseks, kuid remont lõppeb täielikult alles 1854. aastal
Vabadussõja ajal saab kirik kahjustada vene suurtükitulest, kuid taastatakse peale vabadussõja lõppu.
Kirik saab tugevasti kannatada 1944. aastal Narva märtsipommitamiste ja lahingute käigus ning hävitatakse lõplikult 1950-tel aastatel, mil sõjas säilinud varemed lammutatakse.
