Skelett

Allikas: Vikipeedia

Skelett (kreeka sõnast σκέλετoν 'kuivanud') ehk toes ehk skeletisüsteem on organismi elundkond, mis tänu oma jäikusele ja tugevusele võimaldab organismil säilitada kuju.

Skelett võib paljudel juhtudel ka osaleda organismi liikumises ja/või kaitses.

Ta esineb mingil kujul peaaegu kõigil elusolenditel, kelle mõõtmed on piisavalt suured, et Maa gravitatsioonijõud neile olulist mõju avaldab. Bakterite kuju aitab säilitada rakukest või seda ümbritsev limakapsel. Taimede toese moodustavad tselluloosist ja ligniinist koosnevad rakukestad.

[redigeeri] Alamate loomade skelett

Loomadel eristatakse sise- ja välisskeletti, enamlevinud on loomariigis viimane. Paljudel alamatel (vee)loomadel (näiteks ainuõõssetel peale korallide) ja enamikul ussidel skelett puudub. Ainuraksetel (näiteks kiirikloomadel) esineb mineraalsest või orgaanilisest ainest kodasid. Tõelist skeletti kohtame esimesena käsnade juures, kellel see koosneb peamiselt spongiinist või kaltsiumkarbonaatist.

Paljudel ümarussidel katab keha tugev kutiikula.

Okasnahksetest on välisskelett kõige rohkem arenenud merisiilikutel. Lülijalgsed omavad kitiinkesta, mille külge kinnituvad lihased ning mis on nii toeseks kui ka kaitseks kahjulike välismõjude eest.

Limustest on välisskeletiga varustatud teod ja karbid (lubikojad). Siseskelett on tekkinud keelikloomadel, algselt seljakeeliku näol. Kõrgematel keelikloomadel – selgroogsetel – on selle ümber tekkinud luustunud toes.

[redigeeri] Selgroogsete skelett

Selgroogsetel esineb keeruline skeletisüsteem (luustik), mis koosneb luudest, kõhredest ja sidemetest ehk ligamentidest. Luud on omavahel kas jäigalt (õmbluste abil), pooljäigalt või liikuvalt ühendatud (liigesed) Üksikutel selgroogsete rühmadel (näiteks kilpkonnadel ja rüükaladel) on sellele lisaks ka kattekudedest tekkinud välisskelett.

Kõhrkaladel esineb primitiivseim skelett, mis koosneb peamiselt kõhrest, puuduvad jäsemeluud, kolju koosneb paljudest omavahel nõrgalt ühendatud osadest, millest olulisimad on lõualuud, ajukolju ja lõpusekaared. Luukaladel on need kolju osad enam-vähem liitunud, toes luustunud, tekkinud uimede luud.

Vihtuimeliste kalade paarilistest uimedest on saanud alguse kahepaiksete jäsemed (alguses vähediferentseerunud). Lisaks eristub luustikus selgelt selgroo rinna- kaela- ja ristluuosa, õla- ja puusavööde ning saba, koljus saavad endistest lõpusekaartest alguse kuulmeluud.

Roomajate luustik on veel üsna varieeruv, jäsemete skelett võtab lõpliku kuju (varvaste luud ja pöialuud, sääreluud ja reieluu, puusaliigesed ning põlveliigesed),seoses rinnaluu tekkega tekib rinnakorv. Roomajatest põlvnevad linnud, kelle luustikku iseloomustab kohastumine lendamiseks – esijäsemete skelett redutseerub tiibade tekke tõttu, luud on kerged, sisaldavad õhku.

Imetajate luustik on juba üsna vähevarieeruv. See koosneb koljust, mis täiskasvanueas on täielikult liitunud ja mis on liigeste abil ühendatudalalõualuu ja kaelaga ning keeleluuga. Kaelalülisid on 7 (välja arvatud laisikutel) ja neil puuduvad roided (erinevalt roomajatest). Rinnalülisid on 12–15, nende külge kinnituvad roided. Järnevad 5–7 nimmelüli ja 4–5 ristluuks liitunud lüli. Sabalülide arv varieerub suuresti, teatud nahkhiirtel on neid vaid kolm, soomusloomadel kuni 49.

[redigeeri] Inimese skelett

Inimese skeleti eripärad võrreldes muude imetajatega tulenevad eelkõige tema püstisest kõnnakust. Kokku esineb inimesel üle 200 luu, nende arv varieerub veidi.
Inimese skelett koosneb 30 koljuluust, 29 selgroolülist (7 kaelalüli, 12 rinnalüli, 5 nimmelüli, 5 ristluulülist (kokkukasvanud), 3–5 õndralüli), 20 roidest, 4 ebaroidest, kahest abaluust, kahest rangluust, neljast vaagnaluust (kokkukasvanud), (ühe jala kohta) 32 jala- ja (ühe käe kohta) 31 käeluust, lisaks varieeruvast arvust seesamluudest.