Vibulaskmine
Allikas: Vikipeedia
Vibulaskmine on spordiala, milles lastakse nooltega märklaudade pihta.
Märklaud on jagatud kümneks kontsentriliseks ringiks, mis on ka eri värvi. Väljast sissepoole on 1. ja 2. ring valged, 3. ja 4. ring mustad, 5. ja 6. ring sinised, 7. ja 8. ring punased ning 9. ja 10. ring kollased. Vastavalt sellele järjestusele saab ringi tabamise eest ka punkte.
Vanas Kreekas peeti vibulaskmist kunstiks nagu muusikat ja luuletamistki. Näiteks jahijumalanna Artemis ja ta vend Apollon, valguse ja kunstide jumal, olid mõlemad osavad vibulaskjad.
Kuni keskajani oli vibulaskmisest väga populaarne. Esimene võistlus peeti 1583. aastal Inglismaal Finsburys, kus osales kolm tuhat vibulaskjat. Legendide põhjal polnud see võistlus aga sugugi esimene. Esimese klubi Brotherhood on St. George oli kuningas Henry VIII loonud juba 1537.
Esimene rahvusvaheline võistlus peeti 1900. aastal Inglismaa ja Prantsusmaa vahel. Samal aastal sai vibulaskmine olümpiaalaks. Seal püsis ta kuni 1920. aastani (v.a. 1912) ja alates 1972. aastast. 1988 võeti kavva ka mees- ja naiskonnavõistlus. 1992. aastast võsteldakse olümpiasüsteemis.
Rahvusvaheline Vibulaskmise Föderatsioon (FITA) asutati 1931. aastal Lvovis, kus samal aastal peeti ka esimesed maailma meistrivõistlused. Tänapäeval on FITA-l 130 liikmesriiki.
Maailmarekordeid arvestatakse harjutustes FITA-1 ja FITA-2. FITA-1-s lastakse esimesel päeval 90 m ja 70 m distantsilt kummaltki 36 noolt, teisel päeval 50 ja 30 meetrilt kummaltki 36 noolt, kokku 144 noolt. FITA-2-s lastakse FITA-1 kaks korda läbi ja see kestab 4 päeva.
