Wäinö Aaltonen
Allikas: Vikipeedia
Wäinö Waldemar Aaltonen (8. märts 1894 Marttila (praegu Karinainen) – 30. mai 1966 Helsingi) oli soome skulptor, maalikunstnik, teatrikunstnik ja medalikunstnik.
Ta sündis külarätsepa pojana 8. märtsil 1894. 1902 kolis pere Turu lähedale Hirvensalo saarele.
Pärast rahvakooli lõpetamist asus ta õppima Turu Kunstiseltsi joonistuskooli, kus ta 1910–1915 sai maalikunstniku ettevalmistuse. Skulptoriks õppis ta iseseisvalt.
Esimest korda osales Aaltonen kunstinäitusel Turus 1916. Tema tööd äratasid tähelepanu ja ta hakkas saama tellimusi. 1917 kutsuti teda osalema "Novembrirühma" näitusel Turus.
Noorpõlves huvitasid teda Vana-Kreeka ja Vana-Egiptuse skulptuurid ning soome vanad loomapeakujud. Tema loomelaad oli üldiselt klassitsistlik või realistlik, kuid 1920. aastatel huvitus ta kubismist.
Aaltonen töötas vaheldumisi Helsingis ja Turus ning käis läbi Bronda kohvikus koos käinud noorte kunstnikega.
1923 käis Aaltonen esimesel välisreisil Berliini kaudu Roomas. Ta sai mõjutusi kubismist ja futurismist. Need avaldusid põhiliselt maalides ja lavakujundustes.
1925 sõitis ta Londonisse,et kuulmist parandada. See ei õnnestunud, kuid Aaltonen tutvus Londoni muuseumidega ja idamaiste kuldskulptuuridega.
Aaltonen suri 30. mail 1966. Ta maeti Turu Maaria kalmistule.
Aaltonen tegi umbes 50 lavakujundust, millest kõige tuntum on Helsingis Svenska Teaternis lavastatud Hagar Olssoni näidendile "Südamepantomiim" (1928).
Sisukord |
[redigeeri] Skulptuure
- umbes 1917 "Tytön pää" (Tüdruku pea)
- 1917 "Alasti poiss" (Graniittipoika), graniit (varase perioodi peateos)
- 1917–1941 tsükkel "Neiud"
- 1918–1919 esimene kangelaskuju, Alastaro
- 1918–1920 Maria Jotuni
- 1919 Aaro Hellaakoski portree, pronks
- 1919 "Opettajani" (Minu õpetaja), marmor (Victor Westerholmi portree)
- 1919–1921 Savonlinna sangarikuju
- 1920–1924 Seisova nainen
- 1920–1925 Istuva nainen
- 1923 Punagraniittinen neito
- 1924 Mustagraniittinen neito
- 1924 "Kahlaja" (Kahlaaja), valge marmor, naisakt (Uimaan lähtevä nainen?)
- 1924–1925 Paavo Nurmi portree, pronks, Helsingi (riigi tellimus, kuulsaim töö)
- 1924–1926 Turun Lilja
- 1926 Musica
- 1926–1928 Aleksis Kivi mälestussammas, Tampere
- 1927–1929 neli sillafiguuri Tamperes (Hämeensilta), pronks (Eränkävijä, Veronkantaja, Kauppias ja Suomen neito)
- 1928 Jean Sibeliuse portree
- 1930 Myrsky (monument Poris Reposaaris)
- 1931–1932 Eduskunna istungitesaali skulptuurid (aktifiguurid niššides)
- 1932–1939 Aleksis Kivi mälestussammas, pronks, Helsingi
- 1934 Marjatta
- 1935 Jean Sibeliuse portree, marmor, Pori, Sibeliuse majamuuseum
- 1937–1938 soome ümberasujate mälestussammas, USA, Delaware
- 1934–1940 Vapauden jumalatar seppelöi nuoruuden
- 1948–1949 Aleksis Kivi mälestussammas, Turu
- 1948–1954 PYP-i peahoone skulptuurid: Jälleenrakentajat, Kotkapoika, Kalvea impi, Mietiskely, Äidinrakkaus
- 1949–1950 Tampere Osuustoimintamuistomerkki
- umbes 1948–1955 Turu ja Göteborg ühismonument Ystävyys solmitaan, pronks
- 1950–1952 monument "Rahu", graniit, Lahti (kangelassammas)
- 1957–1958 President Kaarlo Juho Ståhlbergi kuju Eduskunnahoone ees
- 1957–1959 President Pehr Evind Svinhufvudi kuju Eduskunnahoone ees
- 1958–1960 Genius ohjaa nuoruutta, Turu ülikooli raamatukogu juures
- 1960 "Genius Montanus", graniit (praegune Aaltose hauamonument tema soovi kohaselt)
- Marssal Mannerheimi
hauamonument
Aaltose kangelaskujusid on Soomes 14 kohas.
[redigeeri] Maale
[redigeeri] Tunnustused
Soomes austatakse Aaltost rahvusskulptorina.
Aaltose 70. juubeli puhul ehitas Turu linn Aurajoki kaldale temanimelise kunstimuuseumi (Wäinö Aaltosen Museo), mis valmis alles 1967, pärast kunstniku surma.
- 1940 professor
- 1948 Soome Akadeemia liige
- 1953 Rahu kuldmedal monumendi "Rahu" eest
- Lundi ülikooli audoktor
- Helsingi ülikooli audoktor
- paljude välismaa kunstiakadeemiate auliige, sealhulgas 1958 NSVL Kunstide Akadeemia auliige
[redigeeri] Isiklikku
Juba koolieas hakkas Aaltose kuulmine nõrgenema ja hiljem jäi ta täiesti kurdiks.
Naisaktide modelliks oli sageli õde Aino.
Ta oli neli korda abielus. Esimene abikaasa oli lauljatar Aino Pietiläinen, kellega ta abiellus 1920.
