149 protsess
Allikas: Vikipeedia
149 protsess oli 10 – 27. novembril 1924 Eestis toimunud kohtumõistmine 149 kommunisti vastu, kus kommunistile esitati süüdistus riigireetmises jm. Neist üks – Jaan Tomp – mõisteti surma ja üle 30 eluaegsele sunnitööle. See oli Eesti Vabariigi üks suuremaid kohtuprotsesse.
Sisukord |
[redigeeri] Enne kohut
21. jaanuar 1924 tegi kaitsepolitsei läbiotsimise Tööliste keldris, kus pidasid 185 töölisorganisatsioonide esindajat koosolekut. Isikud registreeriti ja koosoleku juhatajad Hendrik Allik, Paul Keerdo ja Jaan Tomp arreteeriti kohapeal. Samal päeval arreteeriti Narvas kohaliku töölisühistuse ruumides Kangur. Kõiki süüdistati Töörahva Ühise Väerinna loomises, mille aktivistide hulgas oli ka mitmed Riigikogu liikmed. Kokku oli ligi 200 arreteeritut. Kommunistlikud ajalehed ja organisatsioonid suleti. Riigivastase tegevuse tõttu suleti 229 töölisühingut. 3. augustil Tallinnas toimunud kommunistide meeleavalduse ajas politsei laiali ja 19 inimest arreteeriti. 19. oktoobril avaldas Allik tööliste spordiseltside kongressil üleskutse, kus oli teade, et Eesti Vabariiki ähvardab uus Landeswehri hädaoht, mille vastu valitsus mingeid samme ei astu. 19. oktoobril esines Allik tööliste üldkoosolekul avaldusega, et valitsus kavatseb Prantsuse valitsuse ettepanekul alustada sõda Venemaaga.
Tartus juhtisid põrandaalust tööd Hans Heidemann ja Rudolf Pälson. Võru ja linnaümbruse aktivist oli Hans Tiruson, kes kunagi oli olnud ka isesotside partei liider. Võru alla kuulus ka Petseri, kus kohalik organisaator oli Jakob Saar. Pärnus juhtis tegevust Pärnumaa ametiühingute kesknõukogu, kelle esindaja Tallinnas oli Riigikogu liige Rea.
Mõned arreteeritud põgenesid ja seepärast lõpetati nende vastu ka süüdistus. Lõpuks jäi alles 149 inimest.
[redigeeri] Kohus
Suurem osa süüdistatavatest ennast süüdi ei tunnistanud. Mõned tunnistasid, vabandades end sellega, et soovisid saadud rahaga oma isiklikku olukorda parandada. 88 inimest teatasid, et nemad kohtu poolt määratud advokaati ei soovi. Mõned siiski soovisid. Kõiki vahialuseid kohtusaalis ei viibinud ja mõned nendest kõrvaldati saalist, kuna nad esinesid protestiavaldustega (Riigikogu liige Vladimir Kangur). Samuti polnud kõik kohtualused kinni peetud, sest Riigikogu liikmete jaoks oli eraldi luba vaja. Nende hulgas olid näiteks Eliise Priks, Eduard Luts ja Aleksander Rimmel.
Kohtualustele esitati erinevaid süüdistusi. Kogu süüdistusakt oli 150 lehekülge pikk. Kõige üldisem oli süüdistus "osavõtmises üle-eestimaalisest kommunistlikust salaorganisatsioonist".
[redigeeri] Kohtuotsus
27. novembril loeti ette kohtu otsus:
- eluaegne sunnitöö 39 inimest
- 15 aastat sunnitööd 28 inimest
- 12 aastat sunnitööd 6 inimest
- 10 aastat sunnitööd 19 inimest
- 8 aastat sunnitööd 6 inimest
- 6 aastat sunnitööd 15 inimest
- 4 aastat parandusmaja 5 inimest
- 3 aastat parandusmaja 11 inimest
Õigeks mõisteti 7 inimest: Peeter Palovere, August Palovere, Paul Sepp, Otto Laas, Johan Steinfeldt, Jaan Pois ja Bernhard Sepp.
Jaan Tomp oli surma mõistetud juba varasematel päevadel.
[redigeeri] Eluaegne sunnitöö
Mõisteti 39 inimesele: Hendrik Allik, Aleksander Jaanson, Vladimir Kangur, Paul Keerdo, August Hansen, Madis Kask, Johannes Kuppar, Peeter Petree, Jaan Kamberg, Aleksander Reinson, Johannes Suuster, Joosep Saat, Hermann Harbon, Karl Tuisk, Elfriede Morgenson, Rosalie Veltson, Leena Laid, Aliide Sommerling, Wilhelmine Kruul, Olga Künnapuu, Oskar Sepree, Woldemar Sassi, Peeter Mihelson, August Kuhlberg, Jakob Saar, Arnold Weimer, Georg Abels, Wladimir Rea, Jüri Vilt, Peeter Jentson, Johannes Oinas, Johannes Roots, Paul Krams, Karl Kuusk, Karl Pauk, Andrei Murro, Woldemar Jujev, Johannes Jaama, Adolf Pauk.
