Eduard Vilde

Allikas: Vikipeedia

Eduard Vilde, 1911

Eduard Vilde (4. märts 1865 Pudivere, Avanduse vald – 26. detsember 1933 Tallinn) oli eesti kirjanik, eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja.

Sisukord

1 Elulugu
2 Pseudonüümid
3 Looming
4 Teosed
5 Vaata ka

[redigeeri] Elulugu

Eduard Vilde oli pärit mõisateenija perekonnast. Ta kasvas Muuga mõisas.

Aastatel 1878–1882 õppis ta Tallinnas kreiskoolis

Aastatel 1883–1886 töötas ta ajalehe Virulane toimetuses, 1887–1890 ajalehe Postimees toimetuses. Aastatel 1890–1892 oli ta Berliinis vabakutseline ajakirjanik, 1893–1896 töötas taas Postimehe" toimetuses.

Aastal 1896 elas ta Moskvas.

Aastatel 1897–1898 toimetas ta Narvas ajalehte Virmaline, 1898–1901 töötas Tallinnas Eesti Postimehe juures, 1901–1904 Tallinnas ajalehe Teataja ja 1904–1905 Tartus ajalehe Uudised toimetuses.

1905. aasta lõpul pidi Vilde minema revolutsioonilise tegevuse tõttu maapakku, mis kestis 1917. aastani. Pagulasena elas ta koos abikaasa Linda Jürmanniga (1880-1966) Šveitsis, Soomes (1906 toimetas seal satiiriajakirja Kaak), Saksamaal, USA-s (1911), Kopenhaagenis (1911–1917) ja mujal

Pärast Veebruarirevolutsiooni tegutses ta 1917–1918 Estonia teatri dramaturgina.

Aastatel 1919-1920 oli ta diplomaatilises teenistuses.

Aastatel 1920–1923 oli ta Berliinis vabakutseline, alates 1923. aastast elas Tallinnas.

[redigeeri] Pseudonüümid

Gronau, Aidu Raidula, Tiiu Tasane, Annus Aiduraidula, Rein Rihm, Siim Sarjus, Vennaksed Praakmanid, K. Päts, Europas, Pavel Pavlovitš Pulemjotov, Kepivere mõisa perisherra, Parun Haubold-Mordheim-Schimpfenburg, Siim Sõnajalg jt.

[redigeeri] Looming

Eduard Vilde tuli kirjandusse 1880. aastail vähese kunstilise viimistlusega põnevusjuttude ja naljalugude menuka ning erakordselt viljaka autorina ("Musta mantliga mees", 1886, "Kuhu päike ei paista", 1888; "Kõtistamise kõrred", 1888).

Eduard Vildest sai eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja ning realistliku meetodi propageerija. Eesti realistliku kirjanduse tekkimises on oluline osa tema romaanidel "Karikas kihvti" (1893) ja ""Linda" aktsiad" (1894). Järgnesid maakehvikuromaan "Külmale maale" (1896) ning romaan "Raudsed käed" (1898, raamatuna 1910). Eduard Vilde peateos, ajalooliste romaanide triloogia 1850.–1860. aastate talurahvaliikumisest: "Mahtra sõda" (1902), "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ja "Prohvet Maltsvet" (1905–1908). Eriti "Mahtra sõjas" on palju kasutatud arhiivimaterjali ja mälestusi.

Maapaoaastate loomingu paremikku kuuluvad viimistletud stiiliga "Jutustused" (1913) ja süvenenud psühholoogilise vaatlusega romaan "Mäeküla piimamees" (1916). Samal ajajärgul ilmusid eesti näitekirjanduse tippteosed, draama "Tabamata ime" (1912) ja komöödia "Pisuhänd" (1913), mis kujutavad kodanluse kultuuriambitsioone; ärieluaineline näidend "Side" ilmus 1922.

Hiljem avaldas Eduard Vilde novelle ja redigeeris varasemat loomingut (aastatel 1923–1935 avaldati "Kogutud teoste" 33 annet); lõpetamata jäi romaan "Rahva sulased". Aastatel 1951–1961 ilmusid Vilde "Teosed" (14 köidet).