Eugenius IV
Allikas: Vikipeedia
| Eugenius IV | ||||||||||||||||||
|
Eugenius IV, ilmaliku nimega Gabriele Condulmer või Condulmaro või Condulmerio (1383–23. veebruar 1447) oli paavst 1431–1447.
Gabriele Condulmer sündis Veneetsias umbes 1383, teistel andmetel 1388. Ta oli pärit jõukast perest ja tema õde Polixena oli tulevase paavsti Paulus II ema.
Varajases nooruses liitus ta augustiini munkadega. Kui 1406 sai tema onu Angelo Correr paavstiks Gregorius XII nime all, kinnitati noor Condulmer 1407 Siena piiskopiks. 12. mail 1408 pühitseti Condulmer San Clemente kardinalpreestriks. Ta osales XVI oikumeenilisel kirikukogul Konstanzis ja 1417 toimunud konklaavil, mille järel nimetas paavstiks valitud Martinus V ta Ancona ja Bologna kuberneriks.
Eugenius IV valiti paavstiks 3. märtsil 1431 pärast Martinus V surma ja krooniti 11. märtsil 1431.
Eugenius IV valitsemisaja tähtsaim sündmus oli 1431–1449 Baselis toimunud XVII oikumeeniline kirikukogu, millel Eugenius IV asus vastukaaluks kontsiliarismiliikumisele toetama paavsti primaati. Kui paavsti ettepanekud tekitasid kardinalides vastuseisu, siis andis paavst esmalt kardinalidele järele, kuid 1437 määras ta oikumeenilise kirikukogu toimumispaigaks Ferrara, kust ta viis kirikukogu 1439 Firenzesse. Oikumeeniline kirikukogu tagandas paavsti 25. juunil 1439 ja 5. novembril 1439 valiti tema järglaseks Savoia endine hertsog Amadeo, kes võttis nimeks Felix V. Prantsusmaa ja Saksamaa kuulutasid tekkinud olukorras välja neutraliteedi, kuid Prantsusmaal võeti 1438 vastu Bourges' pragmaatilised sanktsioonid, milles tunnustati oikumeenilise kirikukogu ülemvõimu paavsti suhtes.
Eugenius IV lähtus oma valitsemisajal oikumeenilistest tõekspidamistest. 6. juulil 1439 avaldatud dekreediga "Laetentur coeli" lõpetati juriidiliselt 1054 tekkinud skisma, kuid see dekreet ei jõustunud tegelikkuses vaimulikkonna vastuseisu tõttu. 1439 sõlmis ta kokkuleppe monofüsiitliku armeenia kirikuga, 1443 Egiptuse kopti kirikuga, 1444 Mesopotaamia nestoriaanidega ja 1445 Küprose nestoriaanidega.
Oma valitsemisajal sundis Eugenius IV Colonna suguvõsa loobuma Martinus V annetatud privileegidest. 31. mail 1433 kroonis ta Roomas keisriks Sigismundi. 1443 tunnustas ta Aragóni kuninga Alfonso V nõudlusi Napoli troonile. Eugenius IV sõlmis Saksamaaga 1445 lepingu ja 1447 konkordaadi. 1443 kuulutas ta ristisõja türklaste vastu.
Võimule saades läks Eugenius IV tülli Francesco Sforzaga, kes okupeeris osa Kirikuriigist. Colonnade liitumisel Sforzadega halvenes poliitiline olukord Roomas, mille tõttu Eugenius IV viibis 1434–1443 Firenzes.
4. augustil 1442 andis ta välja bulla "Dudum ad nostram audientiam", milles keelati juutidel elada koos kristlastega.
Eugenius IV kanoniseeris 1446 Tolentino Nicolause. Ta lasi Bolognasse tagasi viia 1443 surnud Niccolo Albergati surnukeha ja osales Albergati reekviemimissal.
Eugenius IV pühitses oma ametiajal 27 kardinali 6 konsistooriumil, sealhulgas said tema ajal kardinalideks tulevased paavstid Paulus II, Calixtus III ja Nicolaus V. Lisaks itaallastele said kardinalideks 4 prantslast, 3 hispaanlast, 1 kreeklane, 1 inglane, 1 poolakas, 1 portugallane, 1 sakslane, 1 ungarlane ja 1 vaimulik Kiievist.
Eugenius IV suri 23. veebruaril 1447 Roomas. Tema järglaseks valiti Nicolaus V.
[redigeeri] Kirjandus
- J.N.D. Kelly “Dictionary of the Popes”.
[redigeeri] Välislink
| Eelnev: Martinus V |
Paavst 1431–1447 |
Järgnev: Nicolaus V |
