John Paul Jones
Allikas: Vikipeedia
See artikkel on briti muusikust; Ameerika Iseseisvussõja kangelase kohta vaata artiklit John Paul Jones (kapten)
John Paul Jones (õieti John Baldwin; sündis 3. jaanuaril 1946) on briti muusik, kunagine ansambli Led Zeppelin basskitarrist ja klahvpillimängija bändi laialeminekuni 1980 pärast John Bonhami surma. John oskab mängida kitarri, kotot, autoharfi, mandoliini, ukulelet, orelit ja teisi pille.
Sisukord |
[redigeeri] Noorus aastad
John sündis Sidcupis Kenti maakonnas. Esinejanime John Paul Jones soovitas kasutusele võtta sõber Andrew Loog Oldham, kes oli Prantsusmaal näinud sellenimelist filmiplakatit.
Jones õppis klahvpille oma isalt Joe Baldwinilt, kes oli pianist ja bigbändide arranžeerija 1940ndatel ja 1950ndatel. Muuhulgas tegutses ta Ambrose Orchestra juures. Samuti tegutses muusikuna tema ema, mistõttu pere sai sageli üleinglismaalistel turneedel koos esineda.
John Paul Jonesi on mõjutanud muuhulgas Big Bill Broonzy bluusis, Charles Mingus džässis ja Sergei Rahmaninov. Jones õppis Kentis Christ College'i internaatkoolis muusikat. 14-aastaselt sai ta kohaliku kiriku koormeistriks ja organistiks. Samal ajal ostis oma esimese basskitarri Dallas. Hiljem ostis ta Chicago muusiku Phil Upchurchi muusika mõjutusel Fenderi džäss-basskitarri, mida ta kasutas 1975. aastani.
Jonesi esimene bänd oli The Deltas, kus ta hakkas mängima 15-aastaselt. Hiljem oli ta basskitarrist Londoni džässrokkbändis Jett Blacks. Läbimurre tuli 1962. aastal, kui ta sai tuttavaks bändist The Shadows hiljuti lahkunud Jet Harrise ja Tony Meehaniga. Nende bändis mängis ta kaks aastat bassi. Jet ja Tony olid äsja koos Jimmy Page'iga teinud edetabeli tippu tõusnud hiti "Diamonds" . Aastal 1964 alustas Jones Tony Meehani soovitusel koostööd Decca Recordsiga. Aastatel 1964–1968 oli ta nõutud arranžeerija, klahvpilli- ja bassimängija sellistele poptähtedele nagu Rolling Stones, Herman's Hermits, Donovan, Jeff Beck, Cat Stevens, Rod Stewart, Shirley Bassey ja Lulu. Samuti mängis ta 1968 bassi Dusty Springfieldie kontsert seerial "Talk Of The Town" BBC'le ning osales Donovani plaadi "Sunshine Superman" tegemisel, mille tulemusel produtsent Mickie Most kasutas teda oma projektides koos Tom Jonesi, Nico ja Wayne Fontanaga, ansambliga The Walker Brothers ja paljude teistega.
Jonesil avanes ka võimalus osaleda lindistustel Meehani ja Harrise endise bändiga – Cliff Richardi ning ansambliga The Shadows.
Enne neid salvestusi kutsusid Cliff Richard ja Shadows Jonesi asendama oma endist bassisti Brian Lockingit, kuid valisid basskitarristiks hiljem siiski John Rostilli. Kui Jones oleks The Shadowsisse jäänud, oleks Led Zeppelin hiljem moodustamata jäänud.
[redigeeri] Led Zeppelin
Donovan singli "Hurdy Gurdy Man" lindistusel kohtas Jones Jimmy Page, kellega koos tehti Yardbirdsi "Little Games" album, mille lindistusel Jones juhendas orkestrit ning mängis tšellot albumi nimilool „Little Games“. Kuigi album ei olnud edukas otsustasid Jones ja Jimmy Page teha ka edaspidi koostööd. Aasta hiljem kutsus Page Jonesi mängima bassi New Yardbirdsi, hilisemasse Led Zeppelini, kui sealt lahkus Chris Dreja (kes otsustades fotograafia kasuks). Jones otsutas bändi kasuks, sest soovis lõpetada töö projektidega ja pühendada end oma loovuse väljendamisele. Kogu au said endale aga hoopis Robert Plant ja Jimmy Page, sellele vaatamata olid Jonesi temperament, musikaalsus ja kogemused Led Zeppelini edu aluseks.
Jones vähendas klahvpille ja tõi juurde klassikalist bassi „Daze and Confused“ (albumil Led Zeppelin), funkist mõjutatud riff ja jazz ning nende segu „The Lemon Song“ ja „What Is and What Shuld Never Be“ (Led Zeppelin II), viimane otsustav muutus sellesse toimus „Black Dog“'s (Led Zeppelin IV). 1975 vahetas ta välja oma Fender Jazz kitarri välja eritellimusel Alembicule. Tema pillimängu oskus lisas elektilise dimensiooni, mis näitas Led Zeppelini rohkemana kui lihtsalt tavalise heavy metal bändina, parim näide „The Rain Song“ (Houses of the Holy). Jones tegi bluusiliku tantsuloo „Trampled Under Foot“ (Physical Graffit) ja idamaise laulu „Kashmir“ (sama album) mängides need sisse Mellatronil. Live kontsertitel oli Jones leivanumbriks, tihti kuni pool tundi kestev, „No Quarter“, milles oli palu „Amazing Grace“'ist ja erinevaid variatsioone heliloojatelt nagu näiteks Sergei Rahmaninov. Ta mitmekesistas bändi lisaks mitmete pillidega, näiteks harva esinevate kahe- ja kolmekaelalise mandoliinidega.
Jones paistis Led Zeppelini ainus proffesionaalne muusik, kelle esinemisi ei takistanud miski, erinevalt ülejäänud liikmetest, kes olid tuntud peoloomadena. Hiljem on Jones väitnud, et erinevalt teistest liikmetest hoiti tema tegemisi kõigi eest salajas.
Laul „Royal Orleans“ albumil Presence põhineb Jones'i läbielatul. Lugu räägib mehest, kes hotellitoas jääb magama mariuhaana suits käes ning süütab sellega seoses toa põlema. „Rojal Orleans“ oli hotelli nimi, kus Led Zeppelin peatus New Orleansis, et päääseda autogrammiküttide käest.
Kuigi Jones oli järjest rohkem seotud Led Zeppeliniga ei lõpetanud ta osalemist erinevates projektides. 1969 mängis ta stuudios basskitarri Family Dogg'i albumile Way of Life ja 1970 klahve kitarrist Peter Green'i sooloalbumile The End of the Game ning tegi koostööd paljude teistele bändidele.
[redigeeri] Soolokarjäär
Alates aastast 1980 on ta koostööd teinud selliste artistidega nagu: R.E.M., Heart, Ben E. King, The Mission, La Fura Baus, Brian Eno ja The Butthole Surfers. Samuti tegi ta mitmel korral koostööd Paul McCartney'ga ja oli osaline filmi Give My Regards to Broad Street tunnusmuusikas. 1986 palus rezisöör Michael Winner tunnusmuusikat filmile „Scream for Help“, milles Jones esines koos Jimmy Page'ga. 1994 tegi ta albumi „The Sporting Life“ ja käis ringreisil koos Diamanda Calasega. Hiljem asutas Jones oma plaadistuudio Sunday School, mis aitas lauljakarjääri teha tema enda tütrel Jacinda Jonesil.
Jonesi esimene debüüt sooloalbum "Zooma" nägi ilmavalgust septembris 1999 ja sai järje 2001 "Thunderthiefiga", kus Jones tegi debüüdi lauljana.
Aastal 2004 käis ta kontsert turneel koos Glen Phillipsi ja Nickel Creeki liikmetega. Hiljem tegi Jones koostööd Foo Fightersiga nende albumil "In Your Honor", mängides seal mandoliinot ja klaverit. Seda koostööd iseloomustas Dave Grohl, kui tema elu ühte suurimatest sündmustest.
[redigeeri] Sooloalbumid
- "Scream For Help" (1985)
- "The Sporting Life" (1994), koos Diamanda Calasega
- "Zooma" (1999)
- "The Thunderthief" (2001)
[redigeeri] Välislingid
- John Paul Jones, Ametlik koduleht
