Kiri heebrealastele
Allikas: Vikipeedia
Kiri heebrealastele on kristliku Piibli Uue Testamendi raamat.
See kiri koosneb kahest osast: esimene (1 – 10:18) on õpetuslik, teine osa (10:19 – 13) on praktiline.
Raamatus on palju viiteid Uuele Testamendile.
Kirja heebrealastele on peetud Rooma kirja ja Pauluse kiri galaatlastele täiendavaks traktaadiks ning samuti omamoodi kommentaariks 3. Moosese raamatule ja templiteenistusele üldse.
Paljude viidete tõttu templiteenistusele olevikus on Kirja heebrealastele tavaliselt dateeritud aega enne templi hävitamist (70 pKr), kuid see ei ole kindlaks tõendiks.
[redigeeri] Autor
Varematel aegadel on selle raaamatu autorsuse kohta olnud palju arvamusi.
Ajavahemikul 5. sajandist 16. sajandini peeti autoriks pärimuse põhjal Paulust. Ent erinevalt teistest Pauluse kirjadest puuduvad selles raamatus viited autorile. Samuti on stiil Pauluse kirjade omast oluliselt erinev, kuigi mõtted langevad Pauluse omadega paljuski kokku.
Peale Pauluse on autoriks pakutud Pauluse kaaslast Siilast, paavst Clemens I, evangelist Luukast või mõnda tundmatut Aleksandria kristlast. Kaks peamist kandidaati on Barnabas, keda esimest korda pakuti umbes 300 eKr, ja Apollos, keda esimesena pakkus Martin Luther.
Uurijad ei ole selles küsimuses üksmeelele jõudnud. Igatahes on seda kirja alati peetud osaks Piibli kaanonist.
[redigeeri] Sõnum
Autori mõte oli näidata Moosese õpetuse tõelist eesmärki ja tähendust ning selle sümboolset ja ajutist iseloomi. Ta selgitab, et leviitide preesterlik teenimine kuulutas ette Jeesuse Kristuse teenimist ning et Seadusega ette nähtud ohvrid kuulutasid ette Ristilöömist. Sellepärast ei olnud evangeelium mõeldud selleks, et Moosese käsuõpetust teisendada, vaid selleks et seda asendada ja tühistada. See oli kirjutatud juudakristlaste (kes moodustasid suurema osa kristlastest) kalduvuse pärast kristlusest judaismi tagasi pöörduda.
