Krooniline glomerulonefriit
Allikas: Vikipeedia
Krooniline glomerulonefriit on progressiivse kuluga neerupäsmakeste immuunpatoloogiline põletik, mille tagajärjel hävivad nefronid ning tekib sekundaarne kortsneer. Väga sageli on kroonilise glomerulonefriidi tagajärjeks äge neerupuudulikkus.
[redigeeri] Etioloogia ja patogenees
Krooniline glomerulonefriit võib olla nii primaarne kui sekundaarne. Primaarse vormi korral pole võimalik kindlaks teha sellele eelnenud ägedat neerupõletikku, sekundaarne krooniline glomerulonefriit on aga järgnenud ägedale neerupõletikule.
Patogeneesi alusel võib kroonilise glomerulonefriidi jagada 4 rühma:
- Streptokokilise geneesiga ja mõnede muude nakkuste järgne immuunpatoloogiline krooniline glomerulonefriit – haigus on infektsioos-allergilise gomerulonefriidi tagajärg. Seda iseloomustavad mesangiumirakkude proliferatsioon, normaalse paksusega päsmakeste kapillaaride basaalmembraan ning antikehade normaalsest suurem kontsentratsioon vereseerumis.
- Isoleeritud mitteinfektsioosne immunpatoloogiline krooniline glomerulonefriit – selle haiguse etioloogiliste faktorite hulka kuuluvad seerumtõbi, ülitundlikkus ravimite vastu, vaktsiinide süstimine, külmetus. Antud vormile on iseloomulik neerupäsmakeste basaalmembraani kahjustus.
- Süsteemsete haigustega kaasnevad nefriidid – need arenevad peamiselt reumatoidartriidi, kollagenooside, hemoraagilise vaskuliidi jt sidekoehaiguste korral.
- Kroonilise glomerulonefriidi erivormid – nt radiatsioonist põhjustatud neerupõletik, perekondlik nefriit, rasedustoksikoosi tagajärjel arenev nefriit.
[redigeeri] Kliiniline pilt
Kliiniliselt saab kroonilisel glomerulonefriidil eristada 4 vormi:
- latentne krooniline glomerulonefriit – vererõhk pole üldjuhul kõrgenenud, esinevad tursed, mikro – ja makrohematuuria, langeb neerude kontsentratsioonivõime. Haigus läheb üle asoteemiliseks krooniliseks nefriidiks.
- hüpertooniline krooniline glomerulonefriit – iseloomulikeks tunnusteks on mõõdukas hematuuria ning proteinuuria, samuti südamepuudulikkus, võivad esineda psüühikahäired ning arteriaalse hüpertensiooniga kaasnevad komplikatsioonid nagu müokardiinfarkt ja ajuinsult.
- nefrootiline krooniline glomerulonefriit e nefrootiline sündroom – ulatuslikud tursed, tugev proteinuuria, mikrohematuuria, kolesteroolitaseme kõrgenemine, oliguuria, neerude kontsentratsioonivõime püsib normi piires.
- kroonilise glomerulonefriidi segavorm – sageli esinevad tursed, tugev proteinuuria, hüperkolesterineemia, oliguuria, aneemia, mikrohematuuria ning vererõhu kõrgenemine. Neerude kontsentratsioonivõime on häiritud.
[redigeeri] Ravi
- Järgneb ravimeetodite tutvustus, mis ei ole arstlik nõuanne ja mille lugemine ei saa asendada arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.
Kroonilise glomerulonefriidi enamiku vormide korral rakendatakse soolavaba dieeti, mis tähendab naatriumkloriidi hulga vähendamist toidus 1-2 grammile ööpäevas. Medikamentidest rakendatakse kindlasti metindooli, mis annuses 75 – 50 mg päevas 2 – 12 kuu vältel vähendab proteinuuriat, pidurdub fibriini ladestumine glomerulaarkapillaarides. IgG kontsentratsiooni vähendamiseks rakendatakse 2 – 2,5 mg asatiopriini kehamassi 1 kg kohta. Rakulise ja humoraalse immuunsuse vähendamiseks kasutatakse ka kloorbutiini annuses 0,1-0,2 mg/kg 3-8 kuu vältel ja tsüklofosfamiidi 100 mg päevas 6 kuu vältel.
