Otepää piiskopilinnus
Allikas: Vikipeedia
Otepää piiskopilinnus ehk Otepää linnamägi on omaette seisev küngas, mis koosneb kõrgemast lõunapoolsest ja madalamast põhjapoolsest osast. Et hilisem piiskopilinnus ehitati muistsete eestlaste linnuse peale, on varasem kultuurikiht säilinud vaid kohati. Leidude põhjal võib arvata, et linnamäge kasutati juba vähemalt 2000 aastat tagasi. Leide on ka I aastatuhande II poolest (ehtenõelad, hoburaudsõled, kirves) ja II aastatuhande algusest (ehted, mõõgatupe ots, ammu- ja nooleotsad).
13. sajandil oli Otepää nii vene kui ka Henriku Liivimaa kroonika andmetel Lõuna-Eesti üks tähtsamaid keskusi. Mõlemad kasutasid koha maakeelest tõlgitud nime: Medvežja golova ja Caput ursi. Linnus ise koosnes tõenäoliselt kõrgemal astangul olevast pealinnusest ning madalamal astangul asuvast eeslinnusest.
Piiskopilinnus, mille ehitamist alustati 1224, järgis tõenäoliselt eestlaste linnuse põhiplaani. Kuni 1230 oli linnus piiskopkonna keskuseks. Seejärel kuulus linnus järgemööda mitmele vasallile. Kõigepealt ehitati välja üksnes ülemisel platool paiknev osa, mille jäänused on vanimat teadaolevat telliskiviehitist Lõuna-Eestis. Eestis ainulaadne oli samuti linnuse hoovil paiknenud veetank.
13. sajandi lõpul ümbritseti ringmüüriga ka alumine platoo, mis sel moel kujunes jällegi eeslinnuseks. Veel hilisemal ajal poolitati eeslinnus vahemüüri ja torniga kaheks.
Otepää piiskopilinnuse hävitas ordu 1396 ja seda ei taastatud.
