Punane Raamat

Allikas: Vikipeedia

Vajab toimetamist

Võimalik autoriõiguste rikkumine.
Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele.

Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

Teksti allikas: http://www.zbi.ee/punane/ajalugu/ajalugu.html

Punane Raamat on eluslooduse kaitseks koostatud raamat.

[redigeeri] Punase raamatu ajaloost

Algatus tuli Sveitsist Rahvusvaheliselt Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liidult (alates 1994a. aastast Maailma Looduskaitse Liit, Lühendatult IUCN) juba 1949a., mil loodi komisjon, mis hakkas koguma üle maailma teavet väljasuremisohus olevate ja haruldaste (väikeste leiukohtade arvuga) taime- ning loomaliikide kohta.

1949 Rahvusvaheline Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liit kinnitas esimese väljasuremisohus olevate taime- ning loomaliikide nimestiku.

1966 Ilmusid esimesed rahvusvahelised punased raamatud (Red Data Book). Nüüdseks on lisaks rahvusvahelistele Punastele Raamatutele need olemas ka paljudes riikides ja piirkondades. Läänemere äärsetel riikidel on igaühel oma ja ka kogu regiooni kohta ühine Punane Raamat.

1975 Eestis hakati Punast Raamatut koostama rahvusvahelise Punase Raamatu põhimõtete alusel Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjonis bioloogiadoktor Eerik Kumari juhtimisel.

1979 Valmis Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon koostamisel esimese Eesti punane raamat. See oli mõeldud ametialaseks kasutamiseks.

Punane raamat valmis neljas eksemplaris ja need koosnesid levinud tava kohaselt üksikutest eri värvusega lehtedest, millele olid lühidalt kantud ohustatud taksonite (liikide ja alamliikide) olukorra hinnang, levik, asurkonna suurus, elupaik, rakendatud ja ettepandavad kaitseabinõud jms. Ta sisaldas andmeid 259 liigi kohta. Esialgu andmed 155 taimeliigi ja 104 loomaliigi kohta. Selle suure töö tegid 26 loodusteadlast kümnest teadusasutusest (põhiliselt TA Zooloogia ja Botaanika Instituudist).

1982 Lisaks teaduslikele Punastele Raamatutele antakse välja ka populaarseid Punaseid Raamatuid. Eestis ilmus niisugune laiale lugejaskonnale mõeldud rohkete värvitahvlitega Punane Raamat (koostaja E. Kumari). Selles antakse ka põhjalik ülevaade Punaste Raamatute ajaloost. Ohustatud liikide kõrval käsitleti seal võrdväärsetena kõiki kaitsealuseid liike.

1987a. tuli Punast Raamatut hakata täiendama Moskvast antud uute eeskirjade järgi - koostati uued nimekirjad, kuid töö jäi pooleli. Kuna keskkonnaministeerium ei jõudnud kinnitada teadlaste hinnanguid – enne tulid uued ajad.

1988 Valmisid teise Eesti punase raamatu nimekirjad, kuhu olid ohustatud liigid kantud vastavaid elustikurühmi hästi tundvate eriteadlaste ettepanekute alusel. Need nimekirjad, mis sisaldasid kokku 315 liiki, kinnitati punase raamatu komisjoni otsusega.

1990 Teine Punane raamat lugejateni punasena ei jõudnudki. Teise punase raamatu nimekirjad avaldati pärast mõningate muudatuste tegemist teatmeteoses "Eesti A & O".

1993 Ilmus Läänemere regiooni punane raamat (Red Data Book of the Baltic Region). Selles esitatakse Läänemere äärsete maade või vastavate halduspiirkondade ohustatud soontaimede ja selgroogsete (välja arvatud kalad) nimestikud.

1994 Kinnitati uus rahvusvaheliste (IUCN-i) punaste nimestike kategooriate ja kriteeriumide süsteem, mida siiani on järjest täiendatud.

Eesti taasiseseisvumise järel jätkatakse Punase Raamatu redigeerimist. Moodustati Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni juurde Punase Raamatu toimkond, mille tööd juhib bioloogiadoktor Arvi Järvekülg. Punase Raamatu uues redaktsioonis lähtutakse taas rahvusvahelise Punase Raamatu ning Soome ja Rootsi Punaste Raamatute eeskujust.

1996 Uut punaste raamatute kategooriate ja kriteeriumide süsteemi rakendati esmakordselt rahvusvahelise (IUCN-i) loomade punase nimestiku koostamisel.

1998 Ilmus Eesti kolmas ja praegu kehtiv punane raamat. Seegi koostati ja avaldati Looduskaitse Komisjoni väljaandena, kuid oli nagu eelminegi paljude loodusteadlaste ühistöö tulemus. Selles punases raamatus on andmeid 1318 liigi ja liigisisese taksoni kohta. Kasutati tavapärast, üldjoontes varasematele IUCN-i kategooriatele vastavat süsteemi.

2000 Valmis viimane rahvusvaheline punane nimistu The 2000 IUCN Red List of Threatened Species. Uut kategooriate ja kriteeriumide süsteemi rakendati esmakordselt uute Soome ja Rootsi punaste nimistute koostamisel.

[redigeeri] Punane Raamat

Punasesse Raamatusse kantakse teadlaste poolt kogutud koondandmestik haruldaste ja ohustatud liikide (ka liigisiseste vormide) kohta - levik, uurituse aste, seisund jms. Punane Raamat koosneb eri värvusega lehtedest (punane, kollane, valge, roheline, hall). Punastele lehtedele kantakse eriti ohustatud liigid (nagu punane tuli hoiatab see ohu eest), kollastele väheneva arvukusega (ohualtid) liigid, valgetele haruldased liigid, rohelistele ohust pääsenud liigid ja hallidel lehtedele need liigid, mille seisund on määratlemata (vähe uuritud). Loodus muutub pidevalt, inimese mõju loodusele suureneb ja koos sellega muutuvad ka taime- ja loomaliikide elutingimused. Kord punasele lehele kantud liigi võib olukorra muutudes tõsta vähem ohtu kuulutavale lehele.

Punane Raamat ei sisalda looduskaitse seadusi ega määrusi, see on teaduslike andmete kogu, mis kajastab liigi levikut ja seisukorda koos ettepanekutega selle kaitse vajaduse kohta. Punane Raamat ei saa kunagi valmis. Looduseuurijad peavad pidevalt jälgima ohustatud ja haruldaste liikide olukorda ja kandma uued andmed Punasesse Raamatusse. See võimaldab looduskaitse administratiivasutustel rakendada meetmeid ohtu sattunud liikide päästmiseks hävingust. See on Punase Raamatu põhimõte.

Üheks suurimaks globaalseks ohuks peetakse elustiku mitmekesisuse vähenemist. Et seda vältida, tuleb kõigepealt kogu elustik arvele võtta ning seejärel püüda peatada ohustatud taksonite kadu. Keskkond püsib vaid siis, kui suudame alles hoida kõik tema eluvormid. Seda rõhutades kirjutasid 157 riigi juhid 1992. aastal Rio de Janeiros alla bioloogilise mitmekesisuse konventsioonile. Muidugi on küsitav, kas tuleks säilitada parasiitseid, haigusi tekitavaid ja teisi nn. kahjulikke liike, kuid üldiselt on

[redigeeri] Eesti loodus

Eesti esimese punase raamatu ( 1979 ) nimekirjad sisaldasid kokku 259 liiki soontaimi ja loomi. Teises ( 1988 ) lisandus valitud hulk samblaid, vetikaid, samblikke ja seeni, kuid liikide koguhulk suurenes vaid 315-ni. Seevastu viimasesse ( 1998 ) punasesse raamatusse arvati samadest elustikurühmadest juba 1318 ohustatuks tunnustatud taksonit.

Uue punase raamatu andmeil on Eesti alalt viimase sadakonna aasta vältel kadunud 4 seene-, 18 sambliku-, 10 sambla-, 27 soontaime-, 42 selgrootu ja 2 selgroogse looma liiki või liigisisest taksonit.

Enim, tublisti üle kolmandiku hinnatud liikidest on hävinuks või ohustatuks tunnistatud sammaldest (37,9%), kolmandik suursamblikest (32,6%), üle veerandi selgroogsetest (28,4%) ja viiendik soontaimedest (20,6%). Väiksematest rühmadest on hävinud või ohustatud liikide osakaal suur veega seotud loomadel, nagu kahepaiksed (45,4%), kalad (36,1%) ja vähid (36%).

Eesti punasesse raamatusse võetud elustikuvormide puhul seisab esikohal mitmesugune metsade majandamisega seotud tegevus, eeskätt lageraied ja metsahooldustööd (27%-l kõigist ohustatud liikidest). Järgnevad veekogude muutmisega seotu (15%) ning põllumajanduslik tegevus (12,9%).

Vähem kui 6% ohustatud liikidest kannatab kliimamuutuste, uute liikide sissetalumise ja muude väljastpoolt lähtuvate mõjustuste tõttu, ligi 15% puhul pole ohustavad tegurid teada.

Hinnanguliselt võib Eestis leida umbes 40 000 elustikuliiki. Neist on seni kindlaks tehtud vaid 23 500, seega ainult 60%. Olukorrahinnangu oleme siiani suutnud anda vähemalt 8600 liigile, niisiis ainult viiendikule neist, kellega seda maatükki jagame ning kelle saatus meie kätte on usaldatud. Tõsi, paljude siit juba kadunute puhul pole me usaldust õigustanud. Uue punase raamatu andmeil on Eesti alalt viimase sadakonna aasta vältel kadunud 4 seene-, 18 sambliku-, 10 sambla-, 27 soontaime-, 42 selgrootud ja 2 selgroogse looma liiki või liigisisest taksonit.