Samizdat

Allikas: Vikipeedia

Samizdat (vene keeles самиздат, "omakirjastus") oli Nõukogude Liidus jm levinud sõltumatu kirjanduse väljaandmine.

Nõukogude Liidus, nii nagu teisteski sotsialistlikes riikides, oli trükisõna allutatud tsensuurile ning kirjanduse väljaandmine oli lubatud vaid riiklikele, kommunistliku partei kontrolli all olevatele kirjastustele. Sõltumatu kirjandus sai levida vaid käsikirjaliselt paljundatuna, käest kätte liikudes. Sellist moodust hakati 1960. aastatel nimetama "samizdat" ehk "omakirjastus".

[redigeeri] Nõukogude Liidus

""Samizdat: ise kirjutan, ise toimetan, ise tsenseerin, ise annan välja, ise levitan, ise lähen istuma""

— Vladimir Bukovski

Mõiste samizdat tulenes Nõukogude Liidu riiklike kirjastuste tavanimede analoogiast ("Detizdat", "Vojenizdat", "Politizdat" jne).

Tehniliselt oli kõige enamlevinud meetodiks kirjanduse paljundamine läbi kopeerpaberi ümber kirjutades kirjutusmasinal või käsitsi. Maksimaalse arvu koopiate saamiseks kasutati võimalikult õhukest paberit. Kasutati ka teksti pildistamist ja fotograafilist paljundamist. Keerulisemad ja ohtlikumad olid tüpograafilised meetodid. Koopiamasinad olid tol ajal vähe levinud ja range KGB kontrolli all. Ka asutuste kirjutusmasinad olid kontrolli all.

Teiseks levinud meetodiks oli käsikirjade salajane väljatoimetamine riigist. Kirjutised publitseeriti välismaal ning tiraažid toimetati salaja tagasi Nõukogude Liidus levitamiseks. Sellist meetodit nimetati ka "Tamizdat" ("Sealkirjastamine").

Ehkki tiraažid olid väikesed ja neid läbiotsimiste käigus pidevalt konfiskeeriti, levisid selliselt paljundatud kirjutised laialdaselt käest kätte ja neid paljundati pidevalt edasi, mistõttu võis mõne eksemplari lugejaskond aja jooksul kokku ulatuda mitmetesse tuhandetesse.

Üks esimesi samizdati perioodilisi väljaandeid oli Aleksandr Ginzburgi toimetatud kirjandusajakiri "Синтаксис" ("Syntaxis"). Ginzburg arreteeriti 1960. 1963. aastal vahistati Jossif Brodski (Nobeli kirjanduspreemia laureaat 1987), samuti omakirjastuslikult ilmunud teoste pärast. 1960. aastate keskel ilmus põrandaaluse kirjandusliku rühmituse omakirjastuslik almanahh "Сфинксы" ("Sfinksid").

1962. aastal ilmus ajakirjas "Novõi Mir" Aleksandr Solženitsõni jutustus "Üks päev Ivan Denissovitši elus". Varsti pärast seda korjati ajakirja numbrid kõigist raamatukogudest kokku ja hävitati. Jutustus hakkas levima samizdati kaudu. Samizdatis ilmusid edaspidi paljud Solženitsõni teosed: "Esimeses ringis", "Vähikorpus", "GULAGi arhipelaag" jne.

Aaastal 1965 toimus kõmuline kohtuprotsess Juri Danieli ja Andrei Sinjavski üle välismaal ilmunud teoste pärast; samizdati kaudu levisid nende teosed hiljem, kuid sellest alates hakkas samizdat üha rohkem politiseeruma. Kujunes välja dissidentide liikumine, mida iseloomustasid esinemised samizdati väljaannetes ja välismaa ajakirjanduses.

Üks kõige pikema-ajalisemaid samizdati perioodilisi väljaandeid oli 15 aastat regulaarselt ilmunud infobülletään "Jooksvate sündmuste kroonika" ("Хроника текущих событий"). Aastatel 1968–1983 ilmus seda 63 väljaannet. Kroonika koosnes kuivas ja informeerivas stiilis koostatud kokkuvõtlikest teadetest sündmuste kohta Nõukogude Liidus. Püsirubriigid olid näiteks "Arreteerimised, läbiotsimised, ülekuulamised", "Kohtuvälised repressioonid", "Vanglates ja vangilaagrites", "Samizdati uudised", "Repressioonid Ukrainas", "Leedu sündmused" jne. Ehkki kroonika koostajad viitasid pidevalt Nõukogude Liidu konstitutsioonile ja oma tegevuse legaalsusele, arreteeriti sellega seoses Natalja Gorbanevskaja, Juri Šikanovitš, Pjotr Jakir, Viktor Krassin, Sergei Kovaljov, Aleksander Lavut, Tatjana Velikanova jpt. Mõnda aega toimus "Jooksvate sündmuste kroonika" osaline koostamine ja toimetamine Eestis.