Ulme

Allikas: Vikipeedia

Ulme (inglise keeles speculative fiction, saksa keeles die Fantastik) on kunstižanr, milles kujutatakse maailma teadlikult sellisena, nagu see tegelikkuses ei ole. Peamiselt esineb ulme kirjanduses ja filmikunstis.

Ulme jaguneb kolmeks alamžanriks: teadusulme (science fiction), imeulme (fantasy) ja õudusulme (horror).

Piiritlemine, kas mingi teos on ulme või ei, on üldjuhul lihtne, ent vahel siiski mitte. Kokkuleppeliselt peavad ulmeteosel olema järgmised tunnused:

teadaolev autor. Rahvajutud, ükskõik kui fantastilised, ei kuulu ulme alla, küll aga sobivad kunstmuinasjutud.
sihtgrupp vähemalt keskmine kooliiga. Nooremale koolieale ja eelkooliealistele mõeldud teosed, näiteks multifilmid, sisaldavad sageli ulmelisi elemente, nagu rääkivaid loomi, ent neid ei loeta ulmeks. Karlssoni- ja Pipi-raamatud pole ulme, küll aga "Röövlitütar Ronja" ja "Vennad Lõvisüdamed".
religioossed teosed ei ole ulme, kuigi paljud neist sisaldavad üleloomulike jõudude näol ulmelisi elemente.

Kõigist ülaltoodud reeglitest leidub erandeid. Näiteks Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsed jutud" vastab kõigile kolmele tingimusele, kuid ulmeks seda ei peeta, sest tänapäeval loeb seda eeskätt noorem kooliiga. Multifilmi "Kolmanda planeedi saladus" (stsenarist Kir Bulõtšov) loetakse ulmeks, kuigi sellegi sihtgrupp tundub olevat noorem kooliiga. Ulmeks on loetud ka sellise varjunime all kirjutatud teoseid, mille taga seisvat isikut pole õnnestunud tuvastada.

Žanriulme on ulme mõne alaliigi tavasid täpselt järgiv ulmekirjandus. Sinna kuuluvad teosed on harilikult teadlikult ulmena loodud.

Kuuluvus ulmesse ei välista kuulumist mõnda teise kunsti alaliiki (klassikalise, filosoofilise, teadusliku vms kunsti alla).

[redigeeri] Ajalugu

Mida lugeda ulme sünniks, on vägagi vaieldav. Ulmena käsitletavaid raamatuid on kirjutatud juba antiikajal, näiteks Platoni "Riiki" võib pidada teadusulmeks ja Lucius Apuleiuse "Kuldset eeslit" (ehk "Metamorfoosid") imeulmeks. Kreeka kirjaniku ja sofisti Lukianose "Tõepärane lugu" on esimene teadaolev jutustus lennust Kuule.

Ka kesk- ja uusajal kirjutati ulmena vaadeldavaid raamatuid, nagu näiteks Thomas More'i ja Tommaso Campanella utoopiad, Jonathan Swifti "Gulliveri reisid" ning Cyrano de Bergeraci lühiromaan "Reis Kuule" ("Historie comique, par Monsieur de Cyrano Bergerac, contenant les etats et empires de la lune" (1657)).

Ajalooliselt võib ulmekirjanduse tekke tingimuseks pidada uusaega koos sellega kaasnevate mõtlemise tavadega. Et ulme eeldab kirjandusliku mõtte vormistamist ettekujutusena, teadlikult ebareaalse kujutlusena olematutest asjadest, siis alus selliseks lähenemiseks luuakse uusaegses mõtlemises subjektifilosoofia tekkega. Teadlik ebareaalsuse kujutamine poleks saanud varasemal ajal nii lihtsalt võimalik olla, sest polnud kehtestunud üldiselt aktsepteeritav mõõdupuu reaalsuse objektiivsuse määratlemiseks.

Mõned loevad ulme sünniks aastat 1818, mil Mary Wollestonecraft-Shelley avaldas romaani "Frankenstein ehk moodne Prometheus", sest see oli väidetavalt esimene teadlikult ulmena kirjutatud teos.

Eesti ulmekirjanduse teadaolevalt esimene teos on Matthias Johann Eiseni tulevikupildike "Tallinn aastal 2000" (1903). Püsivale ulmetraditsioonile pani aluse Johannes Aaviku tõlkeantoloogiate sari, mis algas väljaandega "Hirmu ja õuduse jutud" (1914; sisaldas Hanns Heins Ewersi ja A. J. Mordtmanni jutte).