Vapp
Allikas: Vikipeedia
Vapp on teatud kindlate reeglite järgi keskaegse relvastuse elementidest koostatud embleem, mida isik (näiteks riik, valitseja, maakond, linn, vald, äriühing, sugukond (suguvõsa), perekond või üksikisik) kasutab püsiva tunnusena. Uuemal ajal nimetatakse vappideks ka (eriti riikide) embleeme, mis ei ole koostatud heraldika reeglite järgi.
[redigeeri] Ajalugu
Vapid tekkisid Lääne-Euroopas 12. sajandil, kui ristirüütlite kilpe hakati kaunistama värviliste maalingutega. Värvilised sümboolsed kilbimärgised olid kaugele nähtavad, mistõttu raudrüü alla varjuv rüütel oli äratuntav. Rüütlid hakkasid oma vappi kandma nii lahingutes kui ka turniiridel. Vapi põhielementideks kujunes kilp ja kiiver, algselt gooti stiilis.
Heeroldid hakkasid koostama ja kirjeldama rüütlite isikuvappe. Vappe hakati kasutama ka lippudel, pitsatitel, rõivastel ja muudel esemetel. Vappide hulga suurenemine tingis kindlate reeglite koostamise. Heraldika ranged reeglid ei luba kahte täiesti ühesugust vappi. Konkreetse isikuga seotud vapp muutus pärandatavaks.
Valitsejatel oli õigus anda teenete eest vapikandmise õigus, sageli koos aadlitiitli ja maavaldustega. Sellisest vapist kujunes privilegeeritud isiku staatuse tunnus. Nii tekkisid perekonnavapid, sugukonnavapid, valitsejate vapid, linnavapid (anti või kinnistati koos linnaõigusega), maavapid (millest arenesid välja riigivapid).
13. sajandil levima hakanud linnapitsat oli seotud linnavapiga. Õigus kasutada linnavappi näitas linna teatud arengutaset ja privilegeerivat tunnustust, millega kaasnes juriidiliselt isesesva haldusüksuse staatus.
16. sajandi alguses toimus üleminek renessanss-stiilile, mis andis ruumi vappide kunstilisele arengule. Vapikilbi figuure stiliseeriti kunstiliselt, senised ranged vormid ja nad muutusid elegantsemaks. Vapi stiliseeritud kujundid võimaldasid edasi anda isikuomadusi, aateid, ideid, rahvuslikku ja riiklikku kuuluvust, nõudmata lugemisoskust ega keeletundmist.
