Vincas Kudirka
Allikas: Vikipeedia
| See artikkel vajab toimetamist |
Vincas Kudirka (31. detsember 1858 Vilkaviškise rajoon, Paežeriai – 16. november 1889 Naumiestis, Vilkaviškise rajoon) oli leedu kirjanik ja publitsist.
[redigeeri] Elulugu
Ta õppis Paežeriai koolis ja Marijampolė gümnaasiumis. Ta õppis hästi oli asjaarmastaja kunstnik ja salongitantsija. Kudirka oli väga vaimustatud poola kultuurist. Aastatel 1877–1879 õppis ta Seinai vaimulikus seminaris. Sealt heideti ta välja.
Aastal 1883 ilmus ajalehe Aušra esimene number. See vapustas Kudirkat. Pärast selle läbilugemist tundis ta end leedulasena.
Aastal 1881 lõpetas ta Marijampolė gümnaasiumi. Ta keeldus õppimisest Moskva ülikoolis, kuhu tal oli võimalus saada leedulastele ettenähtud stipendium. Ta läks selle asemel Varssavi ülikooli, kus ta kannatas suurt puudust.
Kudirka esimene leedukeelne teos oli satiiriline luuletus "Miks juudid ei söö sealiha" ("Dėl ko žydai nevalgo kiaulienos"), mis ilmus 1885 ajalehes Aušra.
Sotsialistliku kirjanduse ümberkirjutamise eest ta vangistati ning heideti Varssavi ülikoolist välja. Pärast vabanemist hakkas ta võitlema Tsaari-Venemaa rõhumise vastu.
Aastal 1887 õnnestus Kudirkal ülikooli tagasi saada. Aastal 1888 asutas ta koos sõpradega Varssavi leedu üliõpilaste isamaalise seltsi Lietuva. Aastal 1889 andis ta koos sõpradega välja kirjandus-, poliitika- ja teadusajakirja Varpas esimese numbri. Arstiteaduskonna lõpueksamite sooritamise ajal tegutses ta ajakirja toimetaja, korrektori, kaastöölise ja administratiivjuhina. Ajakirja trükiti Tilsitis (praegu Sovetsk) ja Ragnitis (praegu Neman). Alates 1890. aastast hakkas Varpase kõrval ilmuma ka talupoegadele mõeldud ajaleht Ūkininkas. Elu lõpul jäi Varpase toimetamine täielikult Kudirka hooleks, kuigi tema tervis oli sel ajal halvem.
1890–1894 töötas Kudirka arstina Šakiais. Sel ajal põdes ta juba tuberkuloosi.
Alates 1887. aastast elas Kudirka Naumiestises, kus ta ka suri.
[redigeeri] Looming
Kudirka kitjutas luuletusi, satiire ja artikleid ning tõlkis näidendeid. Ta oli silmapaistev kirjanik, kirjanduskriitik, leedu rahvaluule koguja ja tõlkija. Suurema osa oma loomingust avaldas ta Varpases.
Ta kirjutas satiirilised jutustused "Viršininkai" ("Ülemused"; 1895), "Vilkai" ("Hundid"; 1898), "Lietuvos tilto atsiminimai" ("Leedu silla mälestused") ja "Cenzūros klausimas" ("Tsensuuri küsimus"), avaldas luulekogu "Laisvos valandos" ("Vabad tunnid") ja leedu rahvalaulude kogu "Kanklės" ("Kannel"), komponeeris viiuli- ja klaveripalu, tõlkis George Gordon Byroni poeemi "Kain", Adam Asnyki "Keistutise", Friedrich Schilleri "Orléansi neitsi" ja "Wilhelm Telli", Adam Mickiewiczi) "Lihavõtted", Julius Słowacki "Mindaugase" ja muud.
15. septembril 1898 avaldas ta Varpase 6. numbris oma sõnade ja viisiga "Rahvuslaulu" ("Tautiška giesmė"), millest 1919 sai Leedu riigihümn pealkirjaga "Lietuva, tėvyne mūsų".
