Wolter von Plettenberg
Allikas: Vikipeedia
Wolter von Plettenberg (ka Walter von Plettenberg; umbes 1450 Meyerichis – 28. veebruar 1535 Võnnus) oli Liivimaa ordumeister 1494–1535. Teda peetakse üheks võimekamaks meheks sellel kohal, kuna ta suutis tagasi lüüa Moskva suurvürstiriigi esimese vallutuskatse ning hiljem, reformatsiooni ajal, ordu ja tema valdused ikkagi säilitada.
Sisukord |
[redigeeri] Tegevus enne 1501. aastat
Plettenberg olevat tulnud Vestfaalist Liivimaale juba 14-aastasena ning saanud peagi Liivi ordu liikmeks. Goddert von Plettenberg, kes oli 1447–1449 Narva foogt ja 1450–1461 ordu maamarssal, oli ilmselt tema sugulane ning võimalik, et tänu sellele õnnestus Wolteril just Narva linnusesse teenima saada. 1469. aastal asus ta ümber Aizkrauklesse ning 1481. aastal sai tast ordu varustusülem Riias. 1482–1488 oli ta Rēzekne foogt ning 1488–1494 ordu maamarssal. Maamarssalina lõpetas ta 1491. aastal võidukalt sõja Riia linnaga, sundides teda taas tunnustama ordumeistri ja Riia peapiiskopi kaksikülemvõimu (mis oli kehtestatud 1452. aastal Kirchholmi leppega), samuti pidid riiglased taastama vahepeal hävitatud Riia ordulossi ning Dünamünde (Daugavgrīva) linnuse. 1494. aastal valiti Plettenberg Liivi orduharu meistriks ning peagi tuli tal tegelema hakata venelaste kallaletungide tõrjumisega.
[redigeeri] Sõda Pihkva ja Moskvaga
1501. aastal sõlmis ordumeister Leedu suurvürsti Aleksandrasega liidu Moskva vastu, et selle survet Narva suunas leevendada (1492. aastal olid venelased Narva vastu ehitanud Ivangorodi lossi ning 1494. aastal sulgenud Hansa kaubakontori Novgorodis) ning tungis 4000 ratsaniku ja suure hulga jalameestega Venemaale, kus ta küll maad laastas, ent eriti midagi korda saata ei suutnud. 1502. aasta algul tungisid Moskva väed Liivimaa pinnale ning rüüstasid Tartu piiskopkonda. Plettenbergil polnud nüüd enam võimalik niivõrd suurt armeed koguda kui eelmisel aastal, nii astus ta neile juba venelaste omal pinnal hoopis väiksemate vägedega (kokku umbes 4000 või 5000 meest) vastu. Ent siis sündis Smolino ime: mõnetuhandemeheline orduvägi suutis purustada endast mitu korda suurema venelaste väe (Balthasar Russowi andmetel umbes 90 000 meest, mis on ilmselt liialdus, tõenäoliselt pigem 18 000) ning suurvürst oli sunnitud rahu paluma. Hiljem pikendati Moskva ja ordu vahelist rahu veel mitmel korral, mistõttu Vana-Liivimaa eksistents pikenes veel enam kui poole sajandi võrra. Plettenberg pikendas rahu 1509., 1521. ja 1531. aastal.
[redigeeri] Reformatsioon
1520. aastatel jõudis reformatsioon Liivimaale ning mitmed linnad ja aadlikud kuulutasid end protestantlikeks. Parajasti olid tekkinud ka suured probleemid Riia peapiiskopi Johann Blankenfeldiga, kes oma jäiga katoliiklusega protestantluse populaarsust liivimaalaste, eriti oma vasallide hulgas üha kasvatas. Ordumeistril oli muidugi võimalus ordu valdused sekulariseerida ja saada ilmalikuks vürstiks, nagu seda tegi Saksa ordu kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern, kellest sai esimene Preisimaa hertsog, kuid Plettenberg otsustas valida teise tee, jättes Liivi orduharu sekulariseerimata ning tagades 1526. aastal Volmari maapäeval katoliiklike instantside püsimise Liivimaal. Tema sellise otsustuse põhjuseid on toodud mitmeid: Plettenbergi konservatiivne poliitika ja ordumentaliteet, mida Albrechtil ilmselt kuigivõrd polnud; tema kõrge vanus, mis tegi sisuliselt võimatuks uue valitsejadünastia tekke; Venemaa oht, millele oli kergem vastu seista Saksamaalt otsest toetust saava orduna kui ilmaliku hertsogkonnana, mis oleks pidanud paratamatult sõltuma kas Poolast või Leedust ja veel paljusid teisi. Niisiis säilitas Plettenberg nii Liivi ordu kui ka piiskopkonnad ning sai 24. detsembril 1526 Saksa-Rooma riigivürstiks, mis võimaldas tal taotleda keisri otsest abi ja kaitset. 1530. aastal läänistas Karl V talle kogu Liivimaa, millega lahenes formaalselt kolm sajandit kestnud ordu ja piiskoppide konflikt: Plettenberg sai ametlikult kõrgeima võimu kogu Liivimaal enda kätte. Samas oli Plettenberg juba sama aasta maapäeval sunnitud taastama Riia peapiiskopi võrdse staatuse (1526. aastal oli peapiiskop Blankenfeld sunnitud end ordumeistri sõltlaseks tunnistama) ning oma sisepoliitikas jäid ka teised piiskopkonnad suhteliselt sõltumatuks. Peamiselt tagas ordumeistri mõjukust ikkagi tema autoriteet ning üklesanne kogu Liivimaad sõjaliselt kaitsta. Sisemine usurahu säilitati ka usuvabaduse andmisega aadlikele ja linnadele, viimastest enamus muutus kiiresti protestantlikeks.
[redigeeri] Viimased aastad
1530. aastal toimus ainus Plettenbergi-aegne sisevaenus Liivimaal: Riia peapiiskopi koadjuutor Wilhelm von Hohenzollern, Preisi hertsogi Albrechti vend, püüdis saada Saare-Lääne piiskopiks ning haaras enda võimu alla Läänemaa. Tema kavades oli ilmselt luua ilmalik Liivimaa vürstkond, mistõttu püüdis ta oma võimuala võimalikult suureks muuta. Plettenberg püüdis vaenust lepitada, andes Wilhelmile 1532. aastal Läänemaal valitsemisõiguse. Seda ei kinnitanud aga järgmise aasta Liivimaa maapäev ning Wilhelm pidi Läänemaast loobuma. Plettenberg püüdis taas teravnenud sisevastuolusid siluda, kuid suri suhteliselt ootamatult 1535. aasta alguses, olles üle 80 aasta vana.
[redigeeri] Hinnangud
Traditsiooniliselt on nii baltisaksa kui ka eesti ajaloolased pidanud Plettenbergi üheks võimekamaks ja edukamaks ordumeistriks Liivimaal, esimesed on sageli teda nimetanud koguni suurimaks maameistriks ning rahvuskangelasekski. Peamine osa tema kuulsusest seisneb Vene vägede võitmisel Smolino lahingus, kuid sellega tekivad teatud probleemid. Mitmed ajaloolased on hilisemal ajal arvanud, et ründesõja pidamine tugeva Moskva suurvürstiriigi vastu oli peaaegu saatuslik viga ning et pigem oli tegemist ülimalt konservatiivse ja mitte kuigi ettenägeliku mehega. Siiski oli sõda Moskvaga tollel ajajärgul ilmselt peaaegu paratamatu ning Plettenberg püüdis sellest olukorrast maksimumi, sõlmides liidu toona ainsa võimaliku liitlase, Leeduga. Tema ebaõnneks algas Poolas aga troonivahetus ning järgnevas sõjas pidi Liivmaa võitlema ülekaaluka vastasega üksinda. Ent ta suutis sellest raskest olukorrast välja tulla ning piirimuutusteta rahu sõlmida, pikendades seda lisaks veel mitmel korral enam-vähem sarnastel tingimustel. Samuti õnnestus tal säilitada Vana-Liivimaa ühtsus reformatsiooni tulekul, tuginedes oma autoriteedile ning kogemustele. Seega võiks teda pidada väga heaks väejuhiks ning küllaltki edukaks poliitikuks.
[redigeeri] Kirjandus
- Aus baltischer Geistesarbeit: Reden und Aufsätze. Riga: Verlag Jonck und Poliewski, 1908–1925 (Bd. 1: Carl Schirreni artikkel Wolter von Plettenbergist).
- Wolter von Plettenberg - der grösste Ordensmeister Livlands. Lüneburg: Nordostdeutsches Kulturwerk, 1985.
- Wolter von Plettenberg und das mittelalterliche Livland. Lüneburg: Nordostdeutsches Kulturwerk, 2001.
- Leonid Arbusow noorem. Wolter von Plettenberg und der Untergang des Deutschen Ordens in Preussen: eine Studie aus der Reformationszeit Livlands. Leipzig, 1919.
| Eelnev: Johann Freitag von Loringhofe |
Liivimaa ordumeister 1494–1535 |
Järgnev: Hermann von Brüggenei |
