Alois Senefelder
Allikas: Vikipeedia
Alois Senefelder (6. november 1771 Praha – 26. veebruar 1834 München) oli Austria näitleja ja näitekirjanik, kes leiutas litograafia.
Sisukord |
[redigeeri] Elulugu
Alois Senefelder (sünninimega Aloys Johann Nepomuk Franz Senefelder) sündis Prahas 6. novembril 1771. aastal sakslasest näitleja Peeter Senefelderi pojana.
Senefelderite perekond kolis peatselt Prahast Müncheni, kus Senefelder kooli läks. Hiljem õppis ta õigusteadust Ingolstadtis, kuhu ta oli stipendiumi saanud. Siiski pärast isa surma oli Senefelder sunnitud oma õpingud katkestama ning rahateenimisvõimalust otsima. Sõprade soovitusel hakkas ta kirjutama lühikesi näidendeid. Tal õnnestus kirjutada ka edukas näidend Connoisseur of Girls.
Trükkimise juurde sattus Senefelder aga ühe ebameeldiva juhtumi tõttu. Nimelt trükkija süü tõttu trükk hilines (näidend: Mathilde von Altenstein) ja Senefelder oli sunnitud tasuma kirjastajale nii paberi, kui ka trükikulud. Sääraste ebameeldivuste vältimiseks tulevikus, otsustas Senefelder ise oma töid trükkima hakata. Raha oli aga niivõrd vähe, et pressi ega trükitähti muretseda ei olnud võimalik. Seetõttu algasid ka katsetused vaskplaadiga, mis osutusid aga ikka veel liiga kulukaks. Pärast korduvaid söövitamisi ja mahalihvimisi kulus kallis vaskplaat kiiresti. See sundis Senefelderit veel odavama materjali otsingule.
Paljud asjad siin maailmas on leiutatud õnneliku juhuse tõttu. Juhus osutus ka siin teednäitavaks. Juhtus nii, et kui Senefelder kord kivi, millel oma värve segas, puhtaks oli ihutud, pidi ta emale kirjutama pesu nimistud. Et tal paberit käepärast ei olnud, kirjutas ta oma tindiga kivile, et sealt hiljem paberile ümber kirjutada. Pärast ärakirjutamist tuli ta aga mõttele kivilolevat kirja söövitada; seda tehes ta leidis, et kirja pind osutus kõrgemaks muust pinnast. See nähe viis ta mõttele söövitada kivi niikaua kuni see laseb endalt trükkida. See õnnestuski tal aastal 1796.
Senefelder arvas siis, et on leiutanud midagi uut kõrgtrüki alal. Kuid hiljem selgus, et Augsburgi muuseumis säilitatakse söövitatud kiviplaate, milledelt kõrgtrüki on saadud 1550. ja 1554. aastal.
Tutvudes helilooja Gleisneriga, asus Senefelder noote kirjutama. Et vältida tagurpidi kirjutamist kivile, mis vaatamata kogemustele oli tülikas, kirjutas Senefelder noodimärgid paberile ja kandis sealt kopeerimise teel kivile (trükkides kandub kujutis edasi peegelpildis. Selleks, et kujutis oleks pärast trükkimist õiget pidi, selleks peab kujutise looma algselt peegelpildis). Selle tegevuse juures juhtus Senefelder kord märkama, et tindipiisad, mis juhuslikult sattusid valmiskirjutatud ja ülekandmise kergendamiseks niisutatud paberile, põrkasid sealt sõna otseses mõttes tagasi, paberile mingit jälge jätmata.
Sellest nähtisest innustatud, alustas ta katseid alguses paberiga ning siis kiviga. Oma katsete tulemustest kirjutab ta ise järgmist: "Võtsin puhta kivi, kirjutasin sellele seebitükikesega, katsin kivi kummiaraabikuga ja siis hõõrusin üle värvise käsnaga. Kõik kirja pinnad võtsid värvi külge, kuna muu pind puhtaks jäi. Nüüd võisin ma kivilt teha tõmmiseid niipalju kui tahtsin. Iga tõmmise eel kivi niisutades ja jälle värviga kattes saavutasin ühetaolised tõmmised."
Kirja vähem söövitades ja pärast söövitamist kummiaraabikuga kattes saavutas ta puhtama ja vastupidavama trükipinna kivil; see oli aastal 1798.
1818. aastal andis A. Senefelderi välja litograafiaõpiku "Vollständiges Lehrbuch der Steindruckerey", mis aitas palju kaasa litograafia kuulsuse kasvule. Litograafiaõpik sisaldas ka näidislehti kõigist kiviplaadilt trükitavatest võtetest. Seesama õpik tõlgiti inglise ja prantsuse keelde 1819. aastal.
Ka oma hilisemad elupäevad tegutses Senefelder lametrükiga, seda täiendades ja parandades. Ta suri 28. veebruaril 1834. aastal Münchenis.
[redigeeri] Senefelderi leiutised
[redigeeri] Vaata ka
[redigeeri] Välislingid
