Arno Kasemaa
Allikas: Vikipeedia
| See artikkel vajab toimetamist |
Arno kasemaa (enne eestistamist Arnold Kaskmann; 10. september (vkj 28. august) 1915 – 18. märts 1999 Kiltsi) oli eesti õpetaja, koorijuht ja prosaist.
[redigeeri] Biograafia
Ta sündis Virumaal Viru-Nigula kihelkonna Selja valla Karepa külas Kupukalda talus väiketaluniku pojana.
Alghariduse sai ta Karepa ja Selja algkoolis, hiljem õppis 1940–1941 Kunda õhtukeskkoolis. Ta on lõpetanud Rakvere 1. töölisnoorte keskkooli aastal 1957.
Saksa okupatsiooni aastatel (1941–1944) töötas Käsmus tollivalvurina, 1944–1945 Käsmu Laevaehitajate artellis kalakokkuostupunkti juhatajana. Aastail 1945–1947 Käsmu algkooli juhataja kohusetäitjana, 1947–1962 Karepa rahvamaja juhatajana, 1959–1962 kohakaaslusega Rakvere II 8.-kl. kooli ja Rakvere Internaatkooli laulmisõpetajana. Kiltsi 8.-kl. kooli ajaloo, geograafia ja laulmisõpetajana 1962–1979.
Juhendas laulukoore ja osales isetegevuses nii koolis kui ka rahvamajas, juhendas ansambleid, lavastas näidendeid ja estraadistseene. Aastatel 1971–1990 oli kooliaia juhataja. Silmapaistvam saavutus oli gladioolide kasvatamine, millega kooliaed jõudis Moskva üleliidulisele rahvamajandusesaavutuste näitusele.
[redigeeri] Dirigendina
Kasemaa dirigenditöö algas 1938. aasta veebruaris, mil ta asutas Karepa noorte meeste ansambli. Järgnesid Käsmu segakoor, Karepa sega- ja naiskoor, Rakvere naiskoor "Viru", segakoorid Mallas ja Kundas.
Aastal 1962 kolis Arno Kasemaa Kiltsi ning lõi seal elujõulise segakoori. 1969. aasta sügisel võttis oma õlgadele Väike-Maarja segakoori juhtimise. Aasta hiljem ka Rakke koori ja alates 1974. aastast moodustasid Kiltsi, Väike-Maarja ja Rakke kolmikkoori.
Alates 1975. aastast osales segakoor "Helin" kõikidel maakonna laulupidudel ja segakooride kokkutulekutel, mitmetel ülevaatustel, festivalidel. Mitmel korral võideti laureaaditiitel. Kasemaa ise laulis vabariiklikus õpetajate meeskooris teist tenorit.
1996. aastal määrati Kasemaale Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali eluaegne pension. 1997. aastal sai Väike-Maarja valla aukodanikuks.
Ta suri Kiltsis 18. märtsil 1999, maetud Kunda kalmistule.
[redigeeri] Looming
Vanemas keskeas alustas ta raamatute kirjutamist. Romaan "Rannamännid" (1986), II osa (1995), kujutab autorile hästituntud Käsmu ja Karepa rannarahva elu, saavutades põnevust sõjaeelse salapiirituseveo ja armuseikluste kujutamisega.
1996. aastal pälvis esikromaan Vilde-nimelise kirjanduspreemia.
Lühiromaan "Oli see armastus?" (1995) käsitleb pealkirjast lähtuvat teemat.
Mahukas taluromaan "Maa ja armastus" (2000) viib lugeja autori lapsepõlvemaile Virumaal aastatel 1920-1930.
Romaan "Metsad kõnelevad" (2001) käsitleb rahva kannatusi 20. sajandi neljakümnendatel aastatel.
Luuleraamatusse "Jää inimeseks" (2000) on koondatud autori poolt eluajal kirjutatud ja sahtlipõhja kogunenud luuletused.
1998. aastal ilmusid ajalehes Virumaa Teataja järjejuttudena "Ema kiri" ja "Sanatooriumis". Kasemaa sulest on ilmunud muinasjutt-näidendid "Põhjamaa" (1982) ja "Tornlinnus Vao" (1990) ning ta on kirjutanud luuletekstid muinasjutt-näidenditele "Kodu" (1983) ja "Muinasjutt Ebaverest" (1985).
