Emmeline Pankhurst
Allikas: Vikipeedia
Emmeline Pankhurst (14. juuli 1858 – 14. juuni 1928) oli üks Suurbritannia naisõiguslaste liikumise algatajatest.
Ta sündis Manchesteris ja ta neiupõlvenimi oli Emmeline Goulden. 1879. aastal abiellus ta advokaadi Richard Marsden Pankhurstiga. Pankhurst oli naiste valimisõiguse toetaja. Emmeline Pankhurst asutas Naiste frantsiisimise Liiga, kuid see jäi pooleli tema abikaasa surma tõttu 1898. 1903 asutas ta Naiste Sotsiaalse ja Poliitilise Liidu (Women's Social and Political Union), mis oli tuntud oma sõjakuse poolest. Sinna kuulusid sellised naised nagu näiteks Annie Kenney, Emily Davison, Epsom Derby ja Ethel Smyth, ka ta tütred Christabel ja Sylvia Pankhurst.
Tema teine tütar, Adela Pankhurst emmigreerus Austraaliasse, kus ta oli poliitiliselt aktiivne alguses Austraalia Kommunistlikus Parteis ja siis fašist Austraalia Esimeses Liikumises.
Emmeline Pankhursti tegevusele tõmbas tähelepanu see, et ta oli mitu korda vangis. Tema autobiograafia "My Own Story" avaldati 1914.
1914. aastal, kui algas Esimene Maailmasõda, julgustas ta naisi meeste töid tegema, et mehed saaksid sõtta minna. Koos David Lloyd George'iga organiseeris ta paraadi 30 tuhande naisega, et julgustada tööandjaid andma naistele meeste töid. Pankhurst rakendas kogu energia sõja tarbeks, samas kui kõik tema liikumise kaaslased ei toetanud sõda.
Märtsis 1918 said naised Suurbritannias ja Iirimaal valimisõiguse, kui nad olid 30-aastased (mehed võisid olla 21-aastased). Novemberis 1918 said üle 21-aastased naised õiguse kandideerida parlamenti. Oli olukord, kus valida said vanemad naised kui kandideerida. Meestega võrdsed valimisõigused said naised Suurbritannias 1928.
Emmeline Pankhurst suri 1928. aastal 69-aastaselt, kui enamik tema eesmärke oli teostunud.
