Eugène Ionesco

Allikas: Vikipeedia

Eugène Ionesco (26. november 1912 Slatina, Rumeenia – 28. märts 1994 Pariis) oli näitekirjanik.

Sisukord

1 Elukäik
2 Looming
3 Teosed eesti keeles
4 Välislingid

[redigeeri] Elukäik

Eugène Ionesco sündis rumeenia-prantsuse segaperekonnas. Lapsepõlve veetis ta Prantsusmaal, 1925-1938 elas Rumeenias, kus õppis ära rumeenia keele. Ta õppis Bukarestis ja Pariisis romanistikat. Et ta ei tahtnud ei “surra natsismi eest” ega “võidelda Stalini eest”, asus ta 1938 elama oma “emamaale” Prantsusmaale.

[redigeeri] Looming

Eugène Ionesco kirjutas kriitikat, autobiograafiaid (1967 “Märkmekilde”, 1968 “Minev olevik olev minevik”), romaane, lastejutte jne. (“Valge ja must” 1981). Ainus, mida ta ei kirjutanud, oli luule.

Kuid eelkõige oli ta viljakas näitekirjanik: peaaegu igal aastal tuli välja uus näidend. Eugène Ionesco on üks olulisemaid absurditeatri autoreid. Teda mõjutasid Alfred Jarry ja Antonin Artaud. Ta poetas näidendeisse osavalt ka farsi ja nukuteatri elemente. Näidendeid kirjutama olevat Eugène Ionesco hakanud inglise keele õpikut lugedes saadud tuju ajel.

Esimesed näidendid “Õppetund”, “Kiilaspäine lauljatar” (1953) ja “Toolid” (1954) olid mäss traditsioonilise teatri vastu. “Õppetundi” mängiti Pariisis ühes ja samas teatris kolmkümmend aastat järjest. Loogilise tegevuse ja seotud dialoogi asemel toimivad akommunikatiivsed segiaetavad tegelaskujud, sürrealistlik seguneb realistlikuga ja kõik näitab võimendatult maailma nihestatust. 1950. aastate lõpust alates nihkuvad eksistentsiaalsed probleemid Eugène Ionesco loomingus aina enam esiplaanile ja tegelaskujud muutuvad konkreetsemaks. Näiteks seob naivistist humanist Bérenger rea näidendeid (“Mõrvar kutsumusest” 1957, “Ninasarvik” 1958). Eugène Ionesco kasutas oma näidendite määratlemiseks mõisteid ‘antiteater’ ja ‘traagiline farss’.

1989 kutsus Eugène Ionesco riike toetama Rumeenias käimas olnud muudatusi ning tunnistas: “Ma olen kultuurilt prantslane, kuid ma tunnen end taas saamas rumeenlaseks”.

[redigeeri] Teosed eesti keeles

"Ninasarvik". Tõlkinud Aleksander Kurtna, saatesõna: L. Zonina. Eesti Raamat, Tallinn 1967
"Kiilaspäine lauljatar" (näidendivalimik, sisaldab ka: "Tulevik on munades", "Meheleminekueas tütar", "Ninasarvik"). Tõlkinud Guido Ivandi, Signe Ernist ja Aleksander Kurtna, eessõna: Lauri Leesi. Europeia-sari. Perioodika, Tallinn 1993
"Kiilaspäine lauljanna" – valimikus "20. sajandi näidendid" II, Avita, Tallinn 2005