Helilaad
Allikas: Vikipeedia
Helilaad (helistik, vananenud nimetusega "helitõug") on teatud helirea astmestikku kasutav muusikalaad.
Diatoonilised helilaadid on joonia, dooria, früügia, lüüdia, miksolüüdia, eoolia ja lokria. Tänapäeval kasutatakse peamiselt jooniat (Mažoori e Duuri) ja eooliat (minoori e molli).
Helistike nimed tulenevad nende esimese astme (toonika) noodinimest. Peale toonika asukoha helireal iseloomustab helistikku ka võtmemärkide arv.
Samanimelised helistikud on samalt astmelt algavad helistikud (mažoor või minoor).
Paralleelhelistikud on samade võtmemärkidega helistikud. Igal mažooril on oma paralleelminoor ja vastupidi.
Sugulashelistikud erinevad omavahel ühe võtmemärgi võrra ning on vastava helistiku dominant- või subdominanthelistikud.
Vaata ka: kvindiring.
Tonaalses muusikas on üldiselt tavaks, et heliteos algab ja lõpeb samas helistikus ehk, nagu öeldakse, on selles helistikus. Ehkki helistikud erinevad omavahel teoreetiliselt vaid helikõrguste poolest, peetakse siiski helistike omadusi erinevateks. Ühelt poolt tuleneb see interpretatsiooni iseärasustest muusikainstrumentidel: igal instrumendil on erinevates helistikes mängimine alati tehniliste võtete poolest erinev ning vastavalt sellele on erinev ka muusikaline tunnetus. Teiselt poolt võib see tuleneda ka tempereeritud häälestuse iseärasustest: kooskõlad erinevates helistikes võivadki objektiivselt olla erineva kvaliteediga. Kolmandaks, absoluutne kuulmine võib latentselt olla olemas igal inimesel ning helikõrguste erinevus võib mõjuda psühholoogiliselt. Ning lõpuks mõjub suhtelisena ka see, missuguses helistikus oli mitmeosalise heliteose eelmine osa.
Seetõttu on iga muusikateos kirjutatud teatud kindlas helistikus, mis sageli kajastub ka teose nimes (Sümfoonia nr 5, c-moll; Klaverisonaat nr 1, C-duur jne). On välja kujunenud, et heliteose helistik valitakse teatud seaduspärade järgi. Kindlaid reegleid selles ei ole, kui mitte arvestada tehnilisi võimalusi instrumentidel ning väheste võtmemärkidega helistike eelistamist naturaalse häälestuse puhul. Nii on C-duuri peetud helgeks, rõõmsaks, puhtaks, "valgeks"; aga ka pisut lamedaks ja igavaks helistikuks. F-duuri on iseloomustatud kui "rohelist", looduslähedast. Selles helistikus on kirjutatud näiteks Beethoveni Pastoraalne sümfoonia (nr 6). Paljud leinamarsid on kirjutatud c-mollis, mida peetakse mehisuse, kurbuse või ka võitluse helistikuks. Selles helistikus on kirjutatud Chopini "Revolutsiooniline etüüd". Dieesidega helistikke tunnetatakse sageli "heledamatena" ning bemollidega helistikke "tumedamatena". Mitmed heliloojad ja muusikateoreetikud on püüdnud helisid ja helistikke seostada värvidega ning loonud vastavalt sellele ka helide ja värvidega kooskõlas olevat muusikat (tuntuim on vene helilooja Aleksandr Skrjabini "Prometheus: tule poeem").
