Irène Joliot-Curie

Allikas: Vikipeedia

Irène Joliot-Curie (neiupõlvenimi Curie; 12. september 1897 Pariis – 17. märts 1956 Pariis) oli prantsuse teadlane, Marie ja Pièrre Curie tütar ning Frédéric Joliot-Curie abikaasa. Koos oma kaasa Frédériciga pälvisid nad 1935. aastal Nobeli preemia keemias tehisradioaktiivsuse avastamise eest.

[redigeeri] Biograafia

6-aastaselt alustas Irène kooliteed. Varakult tõdesid vanemad, et tütrel on annet matemaatikas ning nad otsustasid Irènele luua parema õppimisõhkkonna. Selleks ühines Irène ema Marie nimekate prantsuse õpetlastega, kuhu kuulus ka füüsik Paul Langevin, et moodustada nn "Kooperatiiv", kus tegutsesid koos prestiižsed akadeemikud. Teadlased õpetasid vastastikku kodudes oma kolleegide lapsi. Õpetustunnid ei koosnenud mitte ainult teaduslikest distsipliinidest, vaid ka näiteks hiina keelest, skulptuurist; suurt rõhku asetati eneseväljendusele ja mängule.

Säärane huvitav õpe kestis 2 aastat ning pärast seda astus Irène Pariisi Sévigné'i kolledžisse, kus õppis aastatel 1912—1914. Bakalaureusekraadi omandas ta Sorbonne'i ülikoolis.

Tema õpingud katkesid sealsamas Esimese maailmasõja algusega.

Kui Irène hakkas lõpetama oma doktoriõpet 1924. aastal, palus ta noorel keemikul Frédéric Joliot'l õpetada talle laboritehnikaid, mida oli vajalik teada radioaktiivsuse uurimiseks. Aastal 1926 nad abiellusid (säilitades mõlemad oma perenime, mille tulemusena moodustus Joliot-Curie). 11 kuud hiljem sündis neil tütar Hélène, kellest hiljem sai samuti füüsik, ning 5 aastat hiljem – 1932 – poeg Pierre.

Aastal 1928 hakkasid Irène ja Frédéric huvituma aatomituumast. Kuigi nende eksperimendid tõestasid nii positronide kui ka neutronite olemasolu, ei suutnud nad selle avastuse tähtsust tõestada; hiljem saavutasid sellega kuulsuse C. D. Anderson ja James Chadwick.

Aastal 1934 tegid nad aga erakordse avastuse. Toetudes oma vanemate Marie ja Pierre töödele looduslike radioaktiivsete elementide alal, avastasid nad tehisradioaktiivsuse ning positronaktiivsuse, mille tagajärjel suutsid sünteesida radioaktiivseid tehisisotoope. See aitas toota radioaktiivseid materjali, mida eriti kasutati meditsiinis, kiiremini, odavamalt ja rohkem. Aastal 1935 said Irène ja Frédéric avastuse eest Nobeli preemia, samuti omandas Irène sellega Pariisi Ülikoolis professorinimetuse.

17. märtsil 1956 suri ta 59-aastaselt leukeemiasse.