Jõulud
Allikas: Vikipeedia
Jõulud on 25. - 27. detsembril tähistatav püha, mille tähendus on inimeste jaoks erinev. Osade jaoks on see talvine pööripäev koos vastavate kommetega, osade jaoks Jeesuse sünnipäev, osade jaoks tähtpäev, mille kombestikus on tänapäevaks kokku põimunud muistne talvise pööripäeva tähistamine, kristlik Jeesuse sündimise tähistamine ning erineva algupäraga uuem kombestik nagu näiteks Coca-Cola kompanii reklaamidelt pärinev punase kuue ja valge habemega jõuluvana.
Sisukord |
[redigeeri] Kristlikud jõulud
Jeesuse täpne sünnipäev on teadmata, mõnede teoloogide arvates võis see olla 20. mail. Alates umbes 4. sajandist hakati Jeesuse sünnipäeva tähistama 25. detsembril, mis langes mitmete eelkristlike usundite traditsioonilisse talvepühade aega.
Kristuse sündimise püha on ristiinimese jaoks perepüha, heategevuse, rõõmu ja rahu aeg, tähistatakse messiase Jeesus Kristuse sünnipäeva. Soovitav on käia kirikus, ligimeste haudadel ja olla vaikselt pereringis. Uuemas kristlusemõjulises rahvakalendris on jõuluaja lõpuks kolmekuningapäev (6. jaanuar). Kristlased on jõuludesse suhtunud mitmeti. Veel 200 aastat tagasi ei pidanud puritaanid jõule kuna pidasid seda liialt paganlikuks pühaks, mida see ka alati olnud on: talvine pööripäeva püha. Seetõttu oli jõulude pidamine ka keelatud näiteks Inglismaal 17 sajandi paiku. Jõulude sidumine Kristuse sünniga on ajaloos suhteliselt hiljutine nähtus. Näiteks USA-s kuulutati jõulud ametlikult pühaks alles aastal 1870. Ortodokssed kristlased erinevalt nimekristlastest ei tähista jõule kui nähtust vaid kui sündmust.
[redigeeri] Eestlaste jõulud
[redigeeri] Kristluse-eelsed jõulud
Otseseid andmeid selle kohta, kuidas meie esivanemad muinasajal jõule pidasid, ei ole. Rahvaluuleteadlased ja ka maausulised on püüdnud seda rekonstrueerida, jättes uuematest ja kristlike tavade poolt mõjutatud jõulutraditsioonidest välja kõik kristlusemõjulised elemendid. Alljärgnev kirjeldus on küllalt üldistav, jättes kõrvale geograafilised eripärad ja erinevad ajaloolised kihistused.
Eesti rahvakalendris olid jõulud tähtsaimateks pühadeks. Maarahvas nimetas talvist pööripüha mitmeti: jõulud, joulud, talsipühiq, talvistepühiq, talvistepühä, (tal(l)iste-, talsi-, tals(s)e-, talliss(e)-, talsspühi) ja vorstipühad. Sõna jõul on eesti keelde arvatavasti laenatud muinasskandinaavia keelest tuhatkond aastat tagasi. "Talistepüha" oli levinum nimetus Lõuna-Eestis.
Jõulud algasid maarahval pööripäevaga ning lõppesid mõni päev peale uusaastat. Maausuliste väitel on muistne uusaasta 25. detsember (esimene päev, mis on pikem kui eelmine) ja ametlik uusaasta on nihkunud 1. jaanuarile ebaõnnestunud kalendrireformide tagajärjel. Nende sõnul tõestab seisukohta, et jõulud olid maarahva jaoks aastavahetuspühad, asjaolu, et kui 17. sajandil tõsteti aasta ametlik algus 1. jaanuarile, hakati seda nimetama uueks jõuluks ja pööriaega vanaks jõuluks. 7. jaanuari on nimetatud viimaseks jõuluks, sama päev kannab veel jõuluema päeva nime. Teisal jälle nimetatakse jõulu viimaseks päevaks 2. veebruari (küünlapäev, pudrupäev).
[redigeeri] Tähendus
Jõulud olid pühad päevad, mil üks ajastaeg oli lõppemas ja uus algamas. Maa pööras ennast valguse, soojuse, toidu ja elu poole. Sellest, mida inimene jõuluajal tegi, arvati sõltuvat tema ja ta majapidamise hea käekäik järgmisel aastal. Koju oodati surnud omaste hingi ning neilgi usuti olevat elavate õnnele suur mõju.
[redigeeri] Kombestik
Jõuludeks koristati ja ehitati kogu majapidamine ning valmistati aasta rikkalikumad piduroad. Et pühade ajal ei tohtinud tööd teha, tuli kõigi ettevalmistustega varakult hakkama saada. Tehti jõulukroonid ja -krässid, samuti lambarasvast ja mesilasvahast kolmeharulised küünlad. Hädapärast ajas asja ära ka kolmeharuline küünlajalg. Mõnel pool on tehtud ka viieharulisi küünlaid.
Suurem osa ettevalmistustest tehti 21. detsembril. Tõusti varavalges, et teha valmis jõuluvorstid ja panna käima jõuluõlu. Mõnel pool küll ei peetud seda päeva õlleteoks sobivaks. Oma õlu pidi olema igas peres ning seda pidi jätkuma jõulude lõpuni. Eluruumid koristati ja puhastati ülima hoolega ja nüüd ei tohtinud põrandat pühkida enne, kui jõulud läbi - vastasel korral kardeti, et ka õnn saab majast välja pühitud.
Kui maja korras, toodi sisse jõuluõled ja see tähistas jõulude algust. Õlgi on jõuluks ja muiks pühiks tuppa toonud paljud Euroopa rahvad enam kui kaks tuhat aastat. Õlgedel mängiti jõulumänge, puhati ja ka magati. Arvati, et õled toovad õnnistust ja tervist. Samuti summutasid õled sammude müdina – usuti, et hinged tahavad vaikust. Arvatakse, et õled toodi põrandale just selleks, et neil magada, kuna tavapärane magamisase jäeti aupaklikult kodu külastavatele esivanemate hingedele. Hingede pärast hoiti uue aastani vaikust, toit laual, voodid tühjad ja tuba öösel valge. Pidi jälgima, et toidunõudel poleks kaasi peal. Kusagil olla hingedele eraldi laud kaetud või teisal jälle toit kirve peale pandud. Usuti, et peale pererahvast lähevad hinged sauna vihtlema.
Jõuluajal ei tohtinud öösiti valgus toas kustuda. Pidi ka jälgima, et aknad oleksid tihedalt kinni kaetud, et valgus välja ei paistaks.
Jõuluöödel, eriti vana-aastaõhtul soovitati üleval olla - kui muidu ei jaksa, siis kasvõi vahetustega. Kui magama heideti, siis soovitavalt õlgedele põrandal ja täies riides.
[redigeeri] Jõulutoidud
Usuti, et peres, kus ei valmistata jõuluroogasid, pole järgmisel aastal midagi head loota. Pidulaual pidi kindlasti olema õlu, sealiha (poolik seapea), jõululeib ja jõuluvorstid. Tavalised jõulutoidud olid veel pähklid, kapsad, keedetud oad, herned, naerid, kala ja või.
Usuti, et jõululeib (e. jõulukakk, jõuluorikas, jõulupull, talsipühi karask, lõpekakk, torniga leib, kuhjaga leib, lemmleib) kogub enesesse erilise kaitsva ja tervistava jõu, mis kandub hiljem edasi selle sööjatele. Jõululeiba ei puututud, tihtipeale viiakse jõululeib uuel aastal viljasalve, ning jagati karjalaskepäeval loomadele ja inimestele.
Jõuluvorstid tehti tavaliselt valged, s.o. vaid tangust ja sibulast. Verivorst tundub meie maal olema uuem nähtus. Valgevorst on meie rahvuslik jõuluroog, kuna kuskil mujal pole ta sedavõrd üldiselt levinud.
Jõululeib, õlu ja liha pidid laual olema terve jõuluaja ja igaüks pidi saama niipalju süüa, kui tahtis. Jõuluöösi tuli süüa 7, 9 või 12 korda, siis on inimesel uuel aastal jõudu, jaksu ja tervist, tema tööd õnnistatud ja tal pole leivapuudust. Söögikord ei tähendanud kere täisparkimist, piisas ka mõnest suutäiest. Kui mõni toidupala kukkus laua alla, ei tohtinud seda üles võtta ja üldse ei tohtinud jõuluajal laua ja voodi alla valgust näidata ega sinna vaadata.
[redigeeri] Maagilised toimingud
Jõuludeks toodi koju kõik välja laenatud asjad ning jõulude ajal ei laenatud midagi välja. Kõik tööriistad viidi ulualla. Inimeste ja majapidamise kaitsmiseks ning selleks, et oleks õnne, tehti mitmesuguseid ohutisi. Tubadesse kaabiti pisut hõbevalget või raputati soola või siis tehti kadakasuitsu. Ohutised olid samuti kõikvõimalikud jõuluks valmistatud krässid, tähed ja ristid. Arvati, et need koguvad pühade ajal endasse kõik soovimatu, seepärast tuli nad peale pühi põletada.
Jõuluõhtul enne pimedat tehti välisustele, väravatele ja sõidukitele valge kriidi või söega ristid. Isegi kaevule, põllunurkadele ja nõudele tehti riste. Ristid olid eri paigus erinevad. Aitas seegi, kui hooned n-ö piirati – tehti nende ümber kõndides ring.
[redigeeri] Meelelahutused
Kuna jõulus olid kõik tööd peale hädavajalike keelatud, siis oli aega jõude olla, jäi aega koos perega jõulumänge mängida ja mõistatada. Õlgedest valmistati looma- ja inimkujusid. Tehti ka õlest nuute, ning taoti üksteist nendega. Vähemalt saartel olid jõulud ennevanasti suurim lauluaeg.
[redigeeri] Uusaastakombestik
24. detsember vana-aastaõhtuna oli saunaskäimise päev. Saun pandi kütte juba hommikul ja enne pimedat pidi kindlasti saunas käidud olema. Oldi kodus oma perega. Südaööst, kui algas uus aasta, võisid poisid ja mehed minna küla peale head uut aastat soovima. Kui vana-aasta sees või uuel aastal tuli külla naisterahvas, pidi talle meeste püksid kaela viskama - siis ei kaduvat õnn kodust ära. Uue aasta öösel või hommikul viskas peremees kaevu soola ja tõi sealt vett. Vesi valati kaussi ning selle põhja pandi nuga ja midagi hõbedast. Peremehest alates pesid kõik seal nägu - see pidi hoidma inimest uuel aastal haiguse ja kõige kurja eest. Uue aasta juurde kuulus ka õnnevalamine ja igasugune ennustamine.
[redigeeri] Jõulud tänapäeval
[redigeeri] Kasutatud kirjandus
- Eisen, Mathias Johann 1931. Meie jõulud
- Hiiemäe, Mall 1981-1995. Eesti rahvakalender VII
