Jaroslav Tark

Allikas: Vikipeedia

Vajab toimetamist

Jaroslav Tark (arvatavasti 978 – 20. veebruar 1054); vene keeles Ярослав Владимирович Мудрый) oli Rjurikovitšide soost Vene valitseja, 987-1010 Rostovi vürst, 1010-1036 Novgorodi vürst, 1016-1018 ja 1019-1054 Kiievi suurvürst.

Jaroslav oli Norra kuningate Olaf Püha ning Harald Hårdråde äi ja Rootsi kuninga Olaf Skötkonungi väimees. Ta kasutas palju varjaagide ehk viikingite sõjalisi teeneid, eriti Novgorodis.

Jaroslavi isa oli Vladimir Svjatoslavitš Suur (Vladimir Püha, Vladimir Särav Päikene). Tema ema oli arvatavasti Norra päritolu Polotski vürstitar Rogneda Rogvolodovna (Ragnhild Ragnvaldi tütar). Jaroslavi ristinimi oli Georgi ehk Juri. Ta abiellus 1019 Rootsi kuninga Olaf Skötkonungi tütre Ingegerdiga (hiljem ristitud Irina). Et kroonikad räägivad ka Jaroslavi abikaasast Annast, siis on vaieldud, kas Anna oli tema esimene naine või oli see hoopis nimi, mille Irina võttis hiljem nunnaseisusse astudes. Lapsed: Ilja (võimalik, et poeg esimesest abielust Annaga), Vladimir, Izjaslav, Svjatoslav, Vsevolod, Vjatšeslav, Igor, Anna, Anastassia, Jelizaveta.

Isa pani Jaroslavi juba noores eas valitsema Rostovis, seejärel Novgorodis. Aastal 1014, kuuldes, et isa pärandas võimu Kiievis nooremale vennale Borissile, lõpetas Jaroslav andami maksmise Kiievile. Vladimir kavatses sõnakuulmatut poega jõuga korrale kutsuda, kuid Jaroslav kutsus appi varjaagid. Aastal 1015 Vladimir suri, jõudmata sõda alustada, ning tema järel võimu haaranud kasupoeg Svjatopolk saatis poolvendade vastu palgamõrtsukad, kuid Jaroslavi hoiatas tema õde Predslava. Kroonikate järgi kogus Jaroslav tuhat varjaagi ja kolm tuhat novgorodlast, läks Svjatopolki vastu ja lõi teda Ljubetši all. Svjatopolk põgenes Poolasse oma äia Boleslavi juurde, Jaroslav marssis Kiievisse. Sõdimise käigus langes muuhulgas Jaroslavi kolm venda. Puudub ühtne seisukoht selles suhtes, kes nad surmas; mõne allika järgi oli mängus Jaroslavi enda või talle alluvate varjaagide käsi.

Aastal 1018 ründas Boleslav Kiievit ja vallutas selle ning Jaroslav põgenes Novgorodi. Kroonikate andmetel veensid sealsed elanikud teda uuesti Boleslavi ja Svjatopolki vastu astuma. Viimane oli vahepeal äiaga tülli läinud ega suutnud Jaroslavile vastu seista. Petšeneegide abiga üritas ta 1019 veel kord Kiievit tagasi võita, kuid asjatult; Alte lahingus lööduna põgenes ta välismaale.

1020. aastatel Kiievis valitsedes pidi Jaroslav veelgi oma sugulaste vastu sõdima. 1021 võitis ta oma nõbu Polotski Brjatšislav Izjaslavitšit, 1024 sõdis ja tegi lõpuks rahu noorema venna Mstislav Vladimirovitšiga, kes jäi valitsema Tšernigovis Dnepri idakalda maade üle.

1030 võttis Jaroslav ette sõjakäigu Eestisse, põletas maha Tarbatu linnuse, ehitas asemele oma kindluse, mille nimetas oma kaitsepühaku järgi Jurjeviks, ning sundis Ugandile peale oma maksud. Jurjev püsis aastani 1061, mil eestlased (Pihkva kroonikates nimetatud sossoliteks) selle hävitasid, liikudes sõjakäiguga kuni Pihkvani.

Pärast Mstislavi surma 1036 võttis Jaroslav tema valitsusjärje üle ja sai kogu Vene valitsejaks peale Izjaslavi alluvuses olnud Polotski. Novgorodi valitsema pani ta oma vanima poja Vladimiri. Saavutanud varjaagide, kiievlaste ja novgorodlaste väega veel kord võidu Kiievit rünnanud petšeneegide üle, kindlustas ta endale mõneks ajaks rahu.

Jaroslavi välispoliitika aluseks olid sidemed Skandinaaviaga ning Bütsantsi mõju õõnestamine. Võimu kindlustamiseks Jaroslav muuhulgas naitis oma tütred Prantsuse, Ungari ja Norra kuningatega, ühe poja Poola ja teise Bütsantsi printsessiga, õe Poola kuningaga. Kiievisse laskis ta rajada püha Sofia katedraali ning kaks kloostrit ja mitu kindlust Rossi jõele. 1038–1042 sõdis Jaroslav Bütsantsiga, samuti leedulaste ning eestlastega. 1043. aasta sõjakäiku juhtis juba tema poeg Vladimir. See lõppes küll venelaste lüüasaamisega, kuid suhteliselt soodsa rahulepinguga. 1051 valis Jaroslavi käsul Venemaa piiskoppide kogu munk Illarioni Kiievi ja kogu Venemaa metropoliidiks, rõhutades sellega sõltumatust Konstantinoopoli patriarhaadist. Enne surma jagas Jaroslav valitsusvõimu poegade vahel ning vannutas neid mitte omavahel sõdima. Jaroslav on maetud Sofia katedraali.

Vene ajalookirjanduses peetakse alates kroonik Nestorist Jaroslavi üldiselt andekaks sõjameheks ning võimekaks riigijuhiks, kelle valitsusajal Kiievi-Vene poliitiliselt, majanduslikult ja kultuuriliselt tähelepanuväärselt arenes. Jaroslav kujundas omanimelise õigussüsteemi, edendas kirjatarkust ja kroonikakirjutamist. Tema võimu jagamine poegade vahel pani aga aluse riigi feodaalsele killustumisele.

Skandinaavia saagades esineb Jaroslav nime all Jarisleif Lombakas, sest noolehaava tagajärjel lonkas ta üht jalga.

Eelnev: Svjatopolk	Kiievi suurvürst 1016–1018	Järgnev: Svjatopolk
Eelnev: Svjatopolk	Kiievi suurvürst 1019–1054	Järgnev: Izjaslav I