Arutelu:Kõne

Allikas: Vikipeedia

Kummagi tähenduse kohta peaks olema eraldi artikkel. Peale selle tähendab "kõne" ka kõneliiki (jaatav kõne, eitav kõne). Andres 22:30, 22 mai 2005 (UTC)

Grammatikas, jah, aga "kõneviis" siiski, mitte "kõne" (käskiv kõneviis, umbmäärane kõneviis jne). --Lulu 09:11, 23 mai 2005 (UTC)

On nii kõneviis kui ka kõne ehk kõneliik. Andres 09:24, 23 mai 2005 (UTC)

---

Kirjutamine on kirjalik kõne. Andres 22:31, 22 mai 2005 (UTC)

Jah, võib nii öelda kyll, kui rääkida kõnest kui keele avaldumisest. --Lulu 09:11, 23 mai 2005 (UTC)

Kas on kahte artiklit vaja? Kahtlen veidi: kõne kui kõnelemine, ja kõne kui yks konkreetne, lõpetatud osa kõnelemisest? Rohkem neil ju vahet ei ole. Võibolla eraldi artikkel kõnekunst veel? --Lulu 09:11, 23 mai 2005 (UTC)

Siin on minu meelest küll suur vahe. Üks on keeleteaduse mõiste, teine on retoorika mõiste. Andres 09:24, 23 mai 2005 (UTC)

Nunuh, tuleb siis täpsustuslehekylg ja kolm artiklit. --Lulu 09:50, 23 mai 2005 (UTC)

Kõne ehk kõneliik pole täpne, aga kui teha artikkel kus oleks loetletud sõnad, milles on sõna kõne nt kõneliik, kõneviis, kõnekeskus, kõneelund ja ka kõnekäänd jms. Kas selline variant oleks mõeldav?

Miks kõne ehk kõneliik pole täpne? Võtsin selle teaduslikust "Eesti keele grammatikast" (Matti Erelti juhtimisel, I köide, 1995).

Need, mida Sa loetled, võiksid olla rubriigis "Vaata ka". Andres 15:45, 23 mai 2005 (UTC)

2000. a eesti keele käsiraamatus ei ole jaatav/eitav kõne vaid jaatav/eitav kõneliik. Mulle lihtsalt oli kuidagi kummaline lugeda "kõne ehk kõneliik...."?? Mis teised arvavad?--Mona 15:59, 23 mai 2005 (UTC)

Tsiteerin Vikipeediat (Eesti keele grammatika):

Tegusõna pöördelistel vormidel on:

• neli kõneviisi -- 1) kindel (loevad, luges, loetakse, oli loetud), 2) tingiv (ma loeksin e ma loeks, ta oleks lugenud, loetaks), 3) käskiv (loe, ära loe, lugegu, loetagu), 4) kaudne (lugevat, olevat lugenud)

• kaks kõnet -- 1) jaatav (ma loen, nad lugesid, loetagu), 2) eitav (ma ei loe, ta ärgu lugegu, ärgu loetagu)

--Lulu 16:08, 23 mai 2005 (UTC)

"Kõne" on traditsiooniline termin. "Kõneliik" on arvatavasti viimase aja leiutis, mille eesmärk on kahemõttelisus kaotada.

Mis puudub kõneviisidesse, siis 1995. aasta teaduslikus grammatikas on ka jussiiv ehk möönev kõneviis (lugegu, loetagu). Andres 17:56, 23 mai 2005 (UTC)

See peaks kuuluma käskiva kõneviisi hulka siiski(Eesti keele grammatika): käskiv (loe, ära loe, lugegu, loetagu)... Ma ei saa aru, miks selles väljaandes on sellest tehtud uus kõneviis. --Lulu 18:27, 23 mai 2005 (UTC)

Mina tean sellist asja. Käskiv kõneviis väljendab otsest käsku tunnused: ains 1. pöörde tunnus Ø (väljendatakse tegusõna tüve abil) nt söö supp ära. Mitm 2. pööre -ge või -e nt sööge leiba ja mitm 1. pööre -g+em nt mingem tööle. AGA Möönev kõneviis väljendab kaudset käsku: tunnus -gu; -ku nt mingu nad seenele. SIIS VEEL Eitav kõneliik väljendab negatiivse tegevuse eitust sõna "ei" või "ära" abil, käskiva kv "ärge" ja möönvas kv "ärgu".--Mona 19:02, 23 mai 2005 (UTC)

"Olgu" ja "tehku" on käskiva kõneviisi ainsuse ja mitmuse 3. pööre. Kuid http://www.eki.ee/books/ekkr/m91.html on kirjas, et see on samal ajal ka möönev kõneviis ehk jussiiv. Seal on ka kõneliikidest kirjas. Taivo 19:12, 23 mai 2005 (UTC)

õige ju. Käskiv 3. pööre "ta olgu" ja "nad tehku" ning kaudset käsku väljendades (möönev) nt tehtagu see töö ära.--Mona 19:26, 23 mai 2005 (UTC)

Ei, seal on öeldud, et käskival kõneviisil ehk imperatiivil on ainult ainsuse ja mitmuse 2. pööre ja mitmuse 1. pööre. gu/ku-vorm on alati jussiiv ehk möönev kõneviis ja sellel puudub pöörete eristus. Ka olgu ja tehku väljendavad kaudset käsku.

Ja veel: ära on kasutusel siiski ainult käskivas kõneviisis. Andres 19:28, 23 mai 2005 (UTC)

Aga Mingu nad sealt ära. "Ära" saab ka siin kasutada.--Mona 19:35, 23 mai 2005 (UTC)

Seda küll, aga siin ta ei väljenda kõneliiki. Andres 19:41, 23 mai 2005 (UTC)